Vanast asjast uue õmblemine! Kleidist sai paar retuuse.

Oli kord üks kleit. Ilmselt diskole mõeldud. Aga noh, mina leidsin ta kaltsukast mahajäetuna. 🙂

Otsustasin teha tast retuusid lapsele. Mu preili armastab kõiksugu sädelevat kraami. 😀

Ja noh, sädelev see kangas on! Igati vinged retuusid, mõeldud olid need algselt kehkasse või rütmikatundi.

Juhtus küll nii, et aluspüksid jäävad veidi alt välja kumama, mis minu jaoks oli täielik üllatus, sest tundus olevat läbipaistmatu kangas. Arvan, et see juhtus sellepärast, et ma tegin need viimasepeale liibukad – oleks võinud väikse varu jätta. Aga kuna vaid overlokiga kokku vuristatud, ei anna midagi parandada- kui siis ainult mingi ribaga külgedele pannes. Kuid kuna retuusidel küljeõmblus praegu üldse puudub, lükkan selle paranduse edasi..

Samas tuunika ja kleidi alla retuusid sobivad, seega käiku nad lähevad. Preili soovis ülejäänud kleidist omale nabapluusi, kuid ei tea, kui  lahke ema ma ikka olen.. 😛

Huvitav, oleks see väga suur patt, kui  ma juba alustaksin Kid’s Clothes Week-ga selle õmblustööga? 🙂

Lapsed vaatasid mu pilte, et mis ma kõik õmmelnud olen praktikal ja siis poeg küsis: “Emme, millal sa mulle midagi õmbled?” Rebekka ei küsinud midagi, tema andis lihtsalt oma tellimused sisse. Eks ongi parim mõte hoida õmblusmasin kuum, et õpitud oskused leiaksid kinnituse.

Üks pilt ka viimati valminud asjast praktikal – suvine kleit. Näis, kas homme saan ühe jaki valmis või ei. Täna käis proua, kellele see jakk läheb, seda viimast korda proovimas ning tal oli muõmmeldud spiraalseelik seljas. Lendles sellega, kui talvine liblikas. Oli saanud palju komplimente, kui käis Helsinkis tööreisil. Uhke värk, ma peaks mainima. Eelmisel nädalal sain veel ühe mütsi valmis, mille õmblesin villasest sallist. Väga vinge taaskasutus oli, kuid pilti jagada praegu pole. 😛 Homme on viimane praktika päev. Kuidagi väga nukraks kisub, oleks seda enne teadnud, oleks juba varakult hakanud südametilkasid võtma või üldse praktikale minemata jätnud või.. 😛

Igaljuhul käin homme veel ära, üritan korralikud pildid saada ka esimesest-üle-väga-pika-aja-endale-õmmeldud pluusist. Mulle ta väga meeldib igastahes!

Armastusega
Kai-Epp

PS. muusikasoovitus ka. Mulle väga meeldib Kiesza. Kuid see versioon tema hittloost on veelgi ägedam: https://www.youtube.com/watch?v=YfZmCAZwhyY  Nauditavat kuulamist ja vaatamist. 😉

Õmblusprojektid aastaks 2015

Olen juba mõned aastad andnud endale mingeid lubadusi. No näiteks üks aasta ma hoidusin igasugusest alkoholist. Tagajärg – tahan vaid naturaalseid, kvaliteetseid jooke, üldiselt harva ja väikestes kogustes. Noh, mõned teised lubadused las jäävad avalikustamata :P.

See aasta lubasin, et ma ei osta endale uusi riideid. Okei, pesu ja sukad-sokid jäävad mängust välja. Kui miskit soovin, siis kas ma õmblen selle endale või soetan teise ringi poodidest. Kusjuures ma pean olulisemaks aastavahetuseks isiklikku sünnipäeva, mitte  kalendriaasta vahetumist, sellegipoolest sellised lubadused on tihtipeale juhtunud just viimatinimetatud aja vahetusse lähedusse. Igaljuhul usun, et kõik on teostatav, see aasta ma muidugi terve perega seda teostada ei suuda (just pere meespoole osas), kuid ise ikka proovin. 🙂 Ja kui muu ei aita, siis tipsutan veidi suurest masendusest, et midagi pole selga panna. 😀 😀

Endale nii suuri piire ma ei riski panna, nagu tegi seda Kadri. Kuid siiski, olen väga inspireeritud tema ettevõtmisest! Lisaks utsitas ta Isetegija.net foorumis õmblusprojektis osalema. No teeme ära, ma ütlen! Teemast saad lugeda siit: http://www.isetegija.net/phpBB2/viewtopic.php?t=22376&highlight= Idee on selles, et kõigepealt teed ühe eseme, siis korraga kaks ja siis korraga kolm. Või siis vastupidi. Või kolmandatpidi.;)

Facebook on äge koht, ausalt! Seal on palju gruppe, kus võib kohata teisi omasuguseid. Näiteks on seal Õmblustuba. See aasta võeti koosõmblemine päris süstemaatiliselt ette ning seal ma osalen, seda ma lubasin. Jaanuarikuine asi on juba pooleldi tehtud. 🙂

Hommikuti, kui ma bussiga Tartusse sõidan, lehitsen bloglovin.com-i äppi ning loen blogisid. Väga mugav on sellega lugeda! Igaljuhul komistasin täna ühe vahva projekti otsa – Kid’s Clothes Week. Tuleb üks nädal, seekord 2. – 8. veebruar, kus keskendutakse lastele õmblemisele. Iga päev tund aega. Pole ju hullumeelne mõte? Seekord on luubi all taaskasutus. Kuna see täpselt minu teema, siis otsustasin kaasa lüüa. 🙂 Selle projekti lehel on ideid, mida teha ja kuidas teha, saab end registreerida ja oma tehtud asju näidata, lõikeid leida jne jne. Täitsa huvitav avastus, ma ütlen!

Need bännerid panin ma oma blogi vasakusse menüüribasse ka. Iseendale meenutamiseks ja teistele uudistamiseks. Nüüd tuleks asuda tegudele. 🙂 Vihjeks võin öelda, et valmimas on ühed retuusid. Sädelevad!! Nõuti nabapluusi ka veel juurde. 😛 Ei, nõudjaks polnud mu elukaaslane, järelikult pole retuusid ka mulle. Ehk saan homme valmis, õmblusmasina vedasin nädalavahetuseks igal juhul endale koju. 🙂

Armastusega
Kai-Epp

Õmbluspraktika – mida ma teinud olen?

Kui ma Palamusele kolisin, siis oli selge, et ma annan endale võimaluse hakata tegelema põhjalikumalt oma kirega – käsitööga.Tänu töötukassale tekkis mul võimalus läbida tööpraktika. Esialgu üritasin leida juhendajat Jõgevalt, kuid see ei õnnestunud. Takkajärgi olen isegi rahul, et nii läks, kuigi algul igapäevaselt bussiga Tartu vahet (40km) siiberdada tundus väga väsitav. Tartust õiget kohta otsides lähtusin loogikast (tartu.ee lehelt leidsin kõik õmblusteenust pakkuvad ettevõtted, valisin asukoha poolest sobivad välja) ning sisetundest (googeldasin väljavalituid, praakisin välja need, mis mulle miskipärast ei meeldinud).

Sõelale jäi kolm kohta, millest üks(Piret Mägi Õmblustuba) tundus eriti tore olevat. Miks? Ma ei tea, lihtsalt tunne oli õige. Selle õmblustoa esimesena ka “ette võtsin”, kui läksin end praktikale pakkuma. Kuigi plaanisin minna ka kahte järgmisesse, jäi nendesse minemata, sest tunne oli lihtsalt õige! Mul täiega vedas, et (tol hetkel veel tulevane) juhendaja mulle JAH sõna ütles. Jäi mulje, et meil saab tore olema. Ja noh, üllatus missugune – me klapime tõesti hästi ja ma sain endale niiii toreda mentori ja tuttava ning loodetavasti kasvab sellest ka  sügav sõprus välja. 🙂 Muidugi lisaboonus suurepärase inimese leidmisele oli see, et ta oskab mind juhendada just nii, nagu mulle sobib. Tema õmblusvõtted on kõik umbes sellised, nagu mina olen ette kujutanud. tema suhtumine õmblemisse on selline, nagu mina ette kujutan, et mul võiks olla. Seega.. Nagu lotovõit!

27. jaanuar on viimane päev mul seal ning ausalt, hinge kraabib. Jah, kodused igatsevad – naine ja ema on nii palju eemal ning nii mõnigi asi on viibinud selletõttu. Kuid teiselt poolt – ma leidsin oma eneseusu niidiotsa. Ma õppisin nii palju. Ma tahaks õppida veel rohkem. Ma avastasin, kui suur on see rahulolu, kui tuleb klient, proovib minu väljalõigatud ja kokkuõmmeldud asja ning naudib tulemust. Kui inimesel läheb silm ja hing särama, sest ta sai endale imelise eseme garderoobi. Kodused näevad, et ma teen, mida armastan ning nad on sellega väga rahul.

Minu äriplaan sai mõned põhimõttelised muudatused tänu praktikale. Minu suhtumine on ka palju muutunud. Ning parim on see, et mul on olemas suur tugi – nagu ilmasammas on see Piret! Kuigi ta on pisike ja armas naine, siis ikkagi nagu ilmasammas, sest ta on pakkunud tuge sellistes (mitte ainult õmblus- ja käsitöömüügi) teemades, mida ma mujalt saanud pole. Mis mul muud üle jääb, kui tänada saatust ja sisetunnet, et ma just sealt uksest õigel hetkel sisse astusin. 🙂

Nüüd aga mõned asjad, mis ma seal tegin:

Imetore krimpleenkleit. Ühele vanemale prouale oli tema kallim reisilt kingiks toonud kleidikanga (no kas on olemas veeel romantilisemat kingitust, ma küsin??). Muide suurem osa õmblejate kliente ongi 50+. Naised, kes teavad, mida nad tahavad ning kes tahavad tõelist kvaliteeti ja spetsiaalselt neile tehtud rõivaid. Ja pole vähe ka marudaid prouasid, kelle vanus 65+. Isver, meil on veel terve elu ees!! 🙂 Kleidilõige oli äkki Modenist?

Juubelikleit. Taaskord ühele armsale vanaprouale. Tal juubel tulemas, tellis selle jaoks omale kleidi. Lõige on Burdast, kuid krae lõige Modenist. Sellel kleidil imeline lilla viskoosist vooder ka.

Krae lähemalt ka. 🙂

Ühele vahvale naisele (kõik kliendid ongi vahvad, täpselt nagu Piret ise) tegin kaks triibuseelikut. Esimesest ei taibanud üldse pilti teha, see sai sinisetriibuline, teisest valmispilti mul pole (veel). Esimesel sai lõikekohane kant seeliku ülaossa ja kaetud lõhik taha, teisel eraldi värvel ning lõhik hoopis vasaku jala peale.

Päris huvitav oli voodriga kaetud lõhikut teha. Kindlasti otsin võimaluse, et seda veel proovida. Palju lihtsam, kui alguses tundus! Olen aru saanud, et seda kasutatakse peamiselt mantlitel ja jakkidel, kuid mu juhendaja ütles, et tema otsib alati võimalusi selle tegemiseks, sest seda on lihtsalt nii tore teha. On tõesti!

Ning üldse teha rahvustriibulise seeliku ebatüübiliselt pliiatsseelikuna – kliendil oli ikka superäge idee!

Kahest kangast kleit. Mõlemad väga efektsed kangad ja sobisid superhästi kandjale. Kuna kuldset kangast oli täpselt jaopärast, siis oli eesmärk kasutada seda võimalikult palju ära ning ülejäänud osa mustast kangast. Alt veidi kitsenev, taga kaetud lõhik. Sellisega läheks isegi pidusse ju!

Imeline spiraalseelik kahest villasest kangast. Ideaalne praeguseks ilmaks. Viskoosvooder sees. Lõige on Burdast. Hästi huvitav lõige. Ning üks väheseid lõikeid, mida põhimõtteliselt üldse ümber ei teinud, teatud kohtadest võtsin vaid kitsamaks, et istuks hästi. Muidugi selletõttu, et ebaühtlaselt võtsin kitsamaks, pidi alläärega hiljem rohkem vaeva nägema, et saada seda ühtlasemaks. Kuigi lõige juba oli mõeldud selliseks boheemlaslikuks. Need kangad täiendavad üksteist ning see tegumood ja olek sobib kandjale superhästi. Spiraalseelik on aga paras kangaröövel – selle seeliku peale (peaaegu maani) läks kokku 4,6m kangast. Muidugi jäi sealt paras ports üle. Mõtlesime, mis sellega teha. Egas miskit, hetkel õmblen sellele ägedat jakki juurde. Tundub, et tuleb selline komplekt, mis tänavel möödudes päid pöörama paneb. 🙂

Lisaks sellele jakile on üks tohutult ilusate värvidega suvekleit mul pooleli, need mõlemad asjad peaksid teisipäeva õhtuks valmis saama.

Kuid ega need pole kõik, mis ma õmmelnud olen. Lihtsalt kõik pole pildile saanud. Tihti on selline hasart sees, et pole meeles pilti teha, katsuks adrenaliinilaksu all olles käed vappumast hoida. Teiseks mõned ei soovi, et neist tehtaks pilti, kui eseme üleandmine on. Ning enne lihtsalt ununeb. Tempo on üllataval kombel kogu aeg ikka korralik olnud, tööd ikka piisavalt. Mäletan, et kui praktikakohta küsima läksin, ütles juhendaja, et ta pole kindel, kui palju tööd tuleb, et mida ta mulle õpetada saab (õmblejatöö lihtsalt on selline, et sa ei tea, mis järgmine kuu sulle toob). Leppisime kokku, et eks ma siis hakkan oma asju tegema, kui tööd peaks vähe olema. Reaalsuses pole ma isegi jõudnud oma asjade peale mõelda ka. Ja see on olnud äge, et just nii läks!

Igaljuhul vähemalt ühed viigipüksid, passega pluus (ja sellele ka vöö), mõni kleit ja seelik on pildilt välja jäänud. Hetkel kõik ei meenugi. Küll aga loodan, et kõik õpitu näppudes ja kahe kõrva vahel talletus. 🙂 Ja kui miskit on meelest läinud – ju tuleb üle küsida!

Ausalt, olen üdini rahul. 🙂

Järgmiste lugemisteni!

Armastusega
Kai-Epp

Mõned asjad, mis tehtud.

Terve november läks meil köögiremondile. Isegi osa oktoobrist. Töötasapinnad ostsime poest, mees oli kõik parajaks ja auguliseks teinud, mina panin kolm kihti õli ning kaks kihti vaha peale. Põrand sai üles võetud, soojustatud, uute plaatide ja pvc-ga kaetud (mustad nö aluslauad olid õnneks väga korralikud), seinad ja lagi värvitud, töötasapind paika pandud. Gaasipliit, mis august saati mind ootas, sai paigaldatud. Järgmiseks tulevad kubu ja riiulid või vanad kapid (ülevärvituna ja tuunituna) seina ja siis vaatame, mis töötasapinna alustest kappidest saab. Endalegi veider, et köök sai roosa. Kuid mulle väga meeldib!

Igaljuhul palju energiat jääb üle, kui ei pea süüa tegema ühe rauaga lauapliidil, mis on niiii aeglane. Kui ei pea küüritama ei süüa tehes ega nõusid pestes. Ja kui üldse masin peseb nõusid. 😛 Ahi sai ka töötasapinna peale, seega selg sirgu! Töötasapinna panime 10 cm kõrgemale, kui standard ette näeb – pikkade inimeste asi. Minu mees toimetab ka nüüd rõõmuga köögis – kuigi ta pole üüratult pikk, on ta pidanud suurem osa elu kummarduma, kui tahab peeglisse vaadata või nõusid pesta. Lisaks oleme mõlemad väga rahul, et köögipõrand on nüüd soe ja sooja hoiab see ruum hästi. 🙂 Järgmisel suvel võtame kõik teised põrandad ka üles. Korterit kütame õhksoojuspumbaga, seega kodu soojapidavus on väga oluline. Korteris oli tubade põrandad ilusa laminaatparketiga kaetud (va köök, wc, vannituba ja kõige väiksem tuba), kuid oh üllatust – uut soojustust pole pandud! Õnneks meil tuli hull mõte, et remondime hoolikamalt ja kakume köögi põranda üles. Seda tehes avastasime ka selle põhjuse, miks jalgadel ikkagi on nii jahe juba oktoobrikuus..

Gaasipliidiga on ikka lust kokata, minu suur, suur ja veel suurem unistus täitus sellega. 🙂

Mingi hetk võtsin vardad ja heegelnõela kätte, kuid peaaegu kõik sai üles harutatud – oli vaja lihtsalt teraapilises võtmes oma käsi liigutada järelikult. 🙂 Kuid mõni asi ikkagi valmis ja kaks jõudsid ka pildile:

Sall vanaemale 85. juubeliks (muster Pitsilistest Koekirjadest) ja kindad teisele vanaemale jõuludeks. Esimesel mohääri ja siidisegune lõng, teisel alpakavillane lõng. No et ikka paitaks ja soojendaks. Veel tegin ühe torusalli omale ja lapsele villased sokid. Viimased kanti kuu ajaga täiesti ribadeks. :O

Midagi eriliselt uut õmmelnud vahepeal pole. Küll aga võtsin end detsembris kätte ja parandasin paljusid katkiseid asju ja sain seda hunnikut ikka palju väiksemaks!

Elutuppa sai lõpuks ometi rooma kardin akna ette! Pildil on ka näha, et üks nurk kisub veidi kiiva. Sain selle justkui korda, pärast seda, kui pildilt märkasin, KUI viltune see serv on. Hetkel vaadates siiski tundub, et peab veel sättima neid nööre. Iseenesest võib vaat et rahule jääda selle katsetusega. Palju parem, kui eelmisel korral! Õpetuse sain Kuukirjutaja blogist.

Õmblesin lastetuppa vahvad kardinad – tähtede ja kuuga, kuid need ootavad ülespanekut, sest kardinapuu stabiliseerimine on ootamatult veninud. 🙂

Notsikutele tegin kiige. Olen näinud piltidelt ja kuulnud, et neile pidi meeldima selline atribuutika, vähemalt mõnedele neist. Ja siis rumalpea rääkisin asjast lastele. Need muidugi torkisid mind – emme millal sa kiiku hakkad õmblema? Nii pool aastat vahelduva eduga. Kuni selle tehtud sain – poole tunniga! :)) Siiski senini on notsud sinna vaid toitu võtma läinud, vabatahtlikult kõikuvale asjale ei ronita!

Sellised on olnud kodused tegemised. Järgmine kord näitan neid paari pilte, mis olen saanud tööpraktikal teha – seal nii kiire ja erutusest käsi nii väriseb, et piltide tegemisest pole eriti miskit välja tulnud. Kuid lootus on, et juhendajalt saab kunagi mõne eseme pildi. 🙂

Parimate soovidega

Kai-Epp

Ja maailm pöörleb taas. :)

Kaotatud aegu taga pole mõtet nutta. Lihtsalt kõik sai minu sees otsa, mida edasi jagada. Kui olin maale kolinud, andis elu järsku väga teravalt mõista, kuidas minu elustiil oli mind ennast mitte-hoidev ning see oma karika tühjus andis väga teravalt tunda. Kogu aeg muudkui jagasin endast välja ning tagasisaamine oli täiega miinustes. Ja kui nõnda kaua elada siis.. Mul läks veel hästi, et seda mõistsin. 🙂

Hea on see, et selline kriis raputab kõik läbi. Olen teinud palju oma sees, et saada tunne mõnusaks. Et tuleks tagasi tahtmine ja sära ja soov muuta iseenda maailma paremaks. Juhtus ka see, et läksin tänu Töötukassale tööpraktikale. Ühe fantastilise õmblejanna juurde Tartus – Piret Mägi Õmblustuba. See, millise pühendumuse ja hoolivusega ta tööd teeb, on lausa imeline. Tänu tema juhendamisele olen teinud päris mitu kleiti, seelikud, viigipüksid, hakkan kohe üht voodriga jakki õmblema. Kõiksugu töövõtted, mida olen peljanud või on minu jaoks olnud keerulised, on nüüd mul arusaadavad ja vaat et lihtsadki. On asju, milles olen ebaõnnestunud, kuid pea kõike saab ju parandada. Ja just peamiselt seda olengi õppinud, et ka mina olen inimene, võin eksida ja sellest ei juhtu mitte midagi. Võrreldes maailmarevolutsiooniga on õmblemine üsna tühine asi. 🙂 Ja vead saab teha korda ning elu keerleb edasi. 🙂

Igaljuhul jaanuariga lõpeb mu tööpraktika. Kuidas elu edasi läheb, eks ole näha. Ühelt poolt on hakanud individuaalõmblus nii väga meeldima, et tahakski vaid seda teha (Seetõttu saab mul olema tööpraktika lõpp väga raske, lisaks suurepärane klapp oma juhendajaga, seega ei ole see lihtsalt raske, vaid lausa kurb :D). Teiselt poolt kuulub mu süda taaskasutusele, mida tahaks ju ka teha..

Et plaanide selginemine ja muu elu valutumalt edasi läheks, palusin oma kallil elukaaslasel mulle uus overlok osta. Kui tööpraktikale läksin, selgus et minu praegused masinad pole piisavalt head, et nendega seal õmmelda. Õnneks aitas hädast välja üks õmblusmasinate müüja/remondimees, kellelt sain Veritas õmblusmasina täitsa mõnusa hinnaga ning tippvormis – masin õmbleb nagu Miki, on hea raske ja vastupidav. Ainult nööpauku ei tee kahjuks. Overlokki kasutame seal kahepeale, seega seda kohe mulle vaja polnud. See õmblusstuudio ei mahutaks ka rohkem masinaid.. Kuid nüüd, mil lõpp terendab silme ees, avastasin, et mul on nüüd-ja-kohe overloki vaja! Varsti tuleb kehv täheseis, siis ei saa kuu aega miskit osta. 😛 No ja siis täna sain ma endale sellise hurmuri (Janome MyLock 644D):

Testisime veidi teda juhendajaga – tundub, et õmbleb hästi. Edaspidi ostan ka taldu juurde, et saaks kõiki võimalusi ära kasutada, kuid praegu olen väga rahul. Homme õhtul toon ta koju ka, hetkel jäi praktikakohta – ei tea, kas siis öösel magama saan jääda suurest erutusest. 😛 Miks just see masin? Rääkisin ära, mida masinaga teha tahan ja siis see mees, kes neid masinaid müüb ja juba kaua aastaid on remontinud, soovitas. Ning ma usaldasin teda. Variant oli ka võtta 744D, sest seal on olemas ka vabavars, kuid 644D-l on paremast metallist nuga ning masin ise on paremini tasakaalustatud just selle vabavarre puudumise tõttu – seega ei tohiks ta kuidagi hüplema hakata mööda lauda. Mingid ehituslikud erinevused pidid veel olema, mis määravad mugavuse just remontijale, kuid millest mina mitte midagi ei hooma. 🙂

Igaljuhul mu õmblemised kodus on oodanud mind. Õnneks on inspiratsioon ja elujõud naasmas ning tööpraktika näitab, et tegelikult olen ma täitsa tubli. Ja hullumeelselt uhke tunne on, kui mõni tore proua on minu valmisõmmeldud asja selga pannud ning rahul on. 🙂

Parimate soovidega järgmiste lugemisteni

Kai-Epp