Ja maailm pöörleb taas. :)

Kaotatud aegu taga pole mõtet nutta. Lihtsalt kõik sai minu sees otsa, mida edasi jagada. Kui olin maale kolinud, andis elu järsku väga teravalt mõista, kuidas minu elustiil oli mind ennast mitte-hoidev ning see oma karika tühjus andis väga teravalt tunda. Kogu aeg muudkui jagasin endast välja ning tagasisaamine oli täiega miinustes. Ja kui nõnda kaua elada siis.. Mul läks veel hästi, et seda mõistsin. 🙂

Hea on see, et selline kriis raputab kõik läbi. Olen teinud palju oma sees, et saada tunne mõnusaks. Et tuleks tagasi tahtmine ja sära ja soov muuta iseenda maailma paremaks. Juhtus ka see, et läksin tänu Töötukassale tööpraktikale. Ühe fantastilise õmblejanna juurde Tartus – Piret Mägi Õmblustuba. See, millise pühendumuse ja hoolivusega ta tööd teeb, on lausa imeline. Tänu tema juhendamisele olen teinud päris mitu kleiti, seelikud, viigipüksid, hakkan kohe üht voodriga jakki õmblema. Kõiksugu töövõtted, mida olen peljanud või on minu jaoks olnud keerulised, on nüüd mul arusaadavad ja vaat et lihtsadki. On asju, milles olen ebaõnnestunud, kuid pea kõike saab ju parandada. Ja just peamiselt seda olengi õppinud, et ka mina olen inimene, võin eksida ja sellest ei juhtu mitte midagi. Võrreldes maailmarevolutsiooniga on õmblemine üsna tühine asi. 🙂 Ja vead saab teha korda ning elu keerleb edasi. 🙂

Igaljuhul jaanuariga lõpeb mu tööpraktika. Kuidas elu edasi läheb, eks ole näha. Ühelt poolt on hakanud individuaalõmblus nii väga meeldima, et tahakski vaid seda teha (Seetõttu saab mul olema tööpraktika lõpp väga raske, lisaks suurepärane klapp oma juhendajaga, seega ei ole see lihtsalt raske, vaid lausa kurb :D). Teiselt poolt kuulub mu süda taaskasutusele, mida tahaks ju ka teha..

Et plaanide selginemine ja muu elu valutumalt edasi läheks, palusin oma kallil elukaaslasel mulle uus overlok osta. Kui tööpraktikale läksin, selgus et minu praegused masinad pole piisavalt head, et nendega seal õmmelda. Õnneks aitas hädast välja üks õmblusmasinate müüja/remondimees, kellelt sain Veritas õmblusmasina täitsa mõnusa hinnaga ning tippvormis – masin õmbleb nagu Miki, on hea raske ja vastupidav. Ainult nööpauku ei tee kahjuks. Overlokki kasutame seal kahepeale, seega seda kohe mulle vaja polnud. See õmblusstuudio ei mahutaks ka rohkem masinaid.. Kuid nüüd, mil lõpp terendab silme ees, avastasin, et mul on nüüd-ja-kohe overloki vaja! Varsti tuleb kehv täheseis, siis ei saa kuu aega miskit osta. 😛 No ja siis täna sain ma endale sellise hurmuri (Janome MyLock 644D):

Testisime veidi teda juhendajaga – tundub, et õmbleb hästi. Edaspidi ostan ka taldu juurde, et saaks kõiki võimalusi ära kasutada, kuid praegu olen väga rahul. Homme õhtul toon ta koju ka, hetkel jäi praktikakohta – ei tea, kas siis öösel magama saan jääda suurest erutusest. 😛 Miks just see masin? Rääkisin ära, mida masinaga teha tahan ja siis see mees, kes neid masinaid müüb ja juba kaua aastaid on remontinud, soovitas. Ning ma usaldasin teda. Variant oli ka võtta 744D, sest seal on olemas ka vabavars, kuid 644D-l on paremast metallist nuga ning masin ise on paremini tasakaalustatud just selle vabavarre puudumise tõttu – seega ei tohiks ta kuidagi hüplema hakata mööda lauda. Mingid ehituslikud erinevused pidid veel olema, mis määravad mugavuse just remontijale, kuid millest mina mitte midagi ei hooma. 🙂

Igaljuhul mu õmblemised kodus on oodanud mind. Õnneks on inspiratsioon ja elujõud naasmas ning tööpraktika näitab, et tegelikult olen ma täitsa tubli. Ja hullumeelselt uhke tunne on, kui mõni tore proua on minu valmisõmmeldud asja selga pannud ning rahul on. 🙂

Parimate soovidega järgmiste lugemisteni

Kai-Epp