Paar päeva enne kooli algust tulid lapsed taas koju ning ma avastasin, et suurem osa riideid on neile väikesed. Seekord olin selleks valmis! Vähemalt vaimselt! 😀
Pojale oli pidulik komplekt olemas, õigemini lausa mitu, kuid tütar muudkui kasvas ja kasvas – tulemuseks kõik talle meeldivad riided väikesed!
Paar nädalat varem käisin kohalikus taaskasutuskeskuses ning näppu jäi üks imelise kangaga seelik. See läkski nüüd käiku! Mõnusat värvi hall, hea õhku läbi laskev linane.. Ja materjali täpselt lapse kleidi jagu!
Et ikka kleit mu lapsele meeldiks, lisasin imelisele hallitriibulisele roosat. Lõikekohane kant piilub veidi kaelusest välja – see meeldib nii mulle, kui lapsele. Oma lõputust nööbivarust leidsin sobivad nööbid. Ja et südamed ja roosa meeldivad meile mõlemale, sai üks süda ka peale õmmeldud. Sellel üks väga praktiline põhjus ka tegelikult – kui olin kleidi välja lõiganud, avastasin, et ees on üks piiisikene auk, ilmunud ei-tea-kust. Süda varjab augu ära! Taaskasutuse värk noh!
Satsilist varrukat tahtsin ma juba ammu teha, kuid ma arvan, et tütrele sobivad need palju paremini, kui mulle.. Sai jälle võimalust kasutada!
Lõike oli ühest Burdast pärit, ent mul on hetkel see paber kadunud, kuhu ma märkisin täpsemad andmed.
Kleidike on parajalt nii pikk, et kui preili soovib, kannab seda sukkpükstega ja kui tahab, siis ka pükstega! (ja nii on argipäeval ka juhtunud)
Ja üks pilt septembrilistest ka! Kusjuures siin koolis üldiselt väga pidulikult ei riietuta ürituste ajal, ent minu kasvatus on lastele nõnda mõjunud, et nemad tahavad ikka šikid välja näha, kui selleks võimalus avaneb. 🙂
Seekord võeti lilled kaasa nii oma uutele klassijuhatajatele, kui ka endistele. Nii mõnus on lilled oma aiast korjata!
Olge mõnusad!
Armastusega
Kai-Epp
Kai-Epp õmbleb 