Kampsuni õmblesin. Lehmamaigulise.

Käimas on endiselt projekt ennast riidesse saada. Märksõnad on praktilisus, igapäevasus, tudengistiil ning natuke kiikse kah juurde.

No ja pusade/kampsunite/hõlstidega on kõige kehvem seis olnud. Kui saaks veel 1-2 tehtud (st õmmeldud, kuduma peaks ka), siis oleks nendega nüüd mäel. 😀

Oli üks algne lõige,  mille tegin nii ümber, et sellest algsest ei jäänud suurt midagi järele. Ühes Käsitöös oli üks narmastega pusa, selle järgi hakkasin tegema. Kehaosa tegin laiemaks ja tagant pikemaks ja allääre kaardu, kaeluse kitsamaks, kapuutsi jätsin ära ja tegin mingi kraelaadse toote. Varrukate kuju ka muutus. Ehk siis ma muutsin pea kõike. 😀

Ma täiega armusin kangasse Abakhanis. Seda jäi veel veidi üle, tütar tahaks omale samasugust kampsunit..

Eest lühem ja tagant pikem – popp värk ning ratturile sobivaim. Mõnus veidi lohvakas, aga tuul ka hõlma alla ei puhu.

Tahtsin midagi lisada sellele laigulisele kangale, et kuidagi raamida või rõhutada. Kaelus tundus parim mõte. Idee oli selles, et teha nii kinnine kaelus, et tuult kinni hoida. Samas et oleks teistmoodi ka, kui lihtsalt tavaline kampsun.  Kapuutsi ei tahtnud, see ei sobi minu kihilise riietamisega. Leidsin varudest toreda roosat tooni trikotaaži (mul on tõesti mingi teema selle roosaga viimasel ajal) ning läks meisterdamiseks.

Paeltega saab kaelust koomale tõmmata, kui vaja ning muidu on ta lihtsalt selline.. nagu on. 😛

Ma näen välja korralik turrpea, kuid andkem andeks, pildistama pääsesin lihtsalt peale väsitavat (ja tuulist) päeva. Aga vähemalt oli veel veidigi valge!

Kampsun näeb nii kruuuuv välja, et mulle täiega meeldib. Kuigi kursaõde ütles välja kohe esimesel päeval, kui seda kandsin, minu enda mõtte: “Nagu armas lehmake!”. Kui õhtul koolist koju jõudsin ja meest ka üle mingi aja trehvasin (tal ööpäevased vahetused, seega meie toimetamisgraafikud ei ole alati kuidagi kooskõlas), küsis ta, et kas see udar veidi noh.. väike pole või proportsioonide poolest? Ta mõtles seda naljaga, ma tean, ent nüüd alati, kui ma paelu seon, mõtlen udara ja nisade peale.. Johhhaidii noh! Need mõtted siiski ei riku minu hääd emotsiooni kampsunist, õnneks. 😀 Tuleb maru tunne sisse, kui seda kannan. Nagu noorele tudengile kombeks. 😛

Järgmise lugemiseni!

Armastusega
Kai-Epp

Veel üks satsiseelik

Hea soovitus!

Kui te teete saltsiseelikut ärge võtke värvliks ülimalt head viskoostrikotaaži. Miks? Sest see on nii pehme ja veniv ja muudkui venib ja venib seeliku raskuse all, mistõttu seelik hakkab vajuma. 😦

Igaljuhul õppetund missugune!

Tegin ühe imelise satsiseeliku ühele imelisele naisele! Täielik päiksekiir, kes armastab halli. 🙂

Seelik sai selline, nagu ta soovis, ent see värvel vedas alt. Kusjuures teisel satsikal, mis tegin, samamoodi.. Aga õnneks värvlit saab kohendada ja vahetada..

Peale selle halli valmistegemist mõtlesin, et äkki teeks ikka endale ka, sest need toonid kõnetasid mindki.. 😀

Kes teab, mis sügisel veel saab, minu meelest see praegustesse ilmadesse ideaalne seelik!

Kardigan Ottobre 5/2015 ajakirjast – Gorgeous grey!

Mina küll halli kardigani ei tahtnud (seekord). Või siis kuidas iganes seda hõlsti nimetada. Aga igasuguseid hõlste ja kampsikuid on mul väga vaja, kapp lausa karjub! Kuid lõike nimi ongi Gorgeous Grey ehk imeilus/suurepärane hall. Ma armusin sellesse selle raglaani pärast. Ja taskute pärast. Kindlasti läheb lõige kordamisele, seekord oli nö proovikangas.

Kangasse armusin ka. Nende sakiliste triipude pärast. Ja oranži värvi pärast. Tegu on siiski sünteetikaga ning väga suures külmas sellest hõlstist asja pole. Aga praeguse ilmaga on täitsa sobiv.

Ühtegi nööpi pole, millega eest hõlmad kinnitada, ent kuna kangas pole libe, siis risti üle tissi pannes seisab küll jope all. Leidsin kanga Abakhani restist, koos kõiksugu teiste kangastega, mis veel ootavad. 😀

Siin on need triibud hästi näha. Piisavalt boheem riideese, see sobib minu alanud tudengipõlvega väga hästi. Pole tahtmist olla üleni viimistletud. Veidi sassis ja napakas olla on kuidagi parem ja põnevam. 😀

Taskut oli väga lihtne teha ning tegin täpselt nii suure, et telefon mahub sisse ja välja sealt ei kuku! Muidugi võiks siis teise taskusse tasakaaluks teise telefoni toppida, kui oleks..

Päeval pildistada pole eriti mahti, seega pildid seekord eriti vinesed.. 😛 Aga noh, natuke napakust kulub taaskord ära!

Varrukad lõikasin pikemad ning krookisin kumminiidiga, et oleks veidi põnevam. Selliseid varrukaid mul garderoobis veel pole, ent õmbluspraktikal tegin mitu korda. See toetab taaskord seda mõtet, et kõik ei pea olema mitte korralik ja lakutud, volte ja sassis olemist kulub ära!

Kudumit õmmelda on ikka veidi naljakas. Aga samas täitsa põnev. Hea harjutus oli. Sellesama lõike jaoks peaks otsima nüüd mõne eriti sooja ja pehme kanga. Ja sellise, mis pahemalt poolt drastiliselt erinev välja ei näe. Sellised hõlstid mulle väga meeldivad ning ma hea meelega näeksin, et mu garderoobis on üks tume, üks hele ja üks miskit eriti ägedat värvi – tumesinine, lilla, tumepunane, samblaroheline.. Ega nad kõik sama lõikega olema ei pea, aga see lõige on väga mõnus! Kuigi järgmine kord ma siiski valin number väiksema lõike, siis ei pea miskit kohendama. 🙂