Peale suurt õmbluspausi ning mõningaid parandustöid (neid on küll veel) sain ühe suure käekoti valmis. 🙂
Minuga juhtus üks lugu. Sattusin õppimiskeerisesse! Õnneks lõppes esimene semester täitsa edukalt (paremini, kui ise oleksin lootnud). Samas õmblusmasina taha viimase kolme kuu jooksul olen ülimalt vähe jõudnud. See igatsus hakkas juba hinge peale. Ah, mis ma valetan, kriipis juba kaua südant.. Aga mis teha, ööpäevas on piiratud tunnid, mina käin päevases õppes, kodust 40km kaugusel, tavaliselt sõidan selleks rattaga 5 km ja siis rongile.. praegu muidugi nii suur lumi, et ratta pean mõneks ajaks kõrvale jätma. Ehk et liiklemine võtab ka veel aega. Ja pere. Lapsed on mind vajanud ning olen andnud endast parima, et olla siiski kohal. Kohanemine kooliga on olnud siiski paras tegu. Nüüd saan mõned nädalad rahulikult kodus olla ja siis peab jälle harjuma hakkama. 😀 
Ma pole ainuke kooliskäija. Mu naabrinaine/parim sõbranna otsustas ka, et sügisest on koolilaps. Tema käib veel tööl ka samal ajal! Seega võrreldes minuga on ta ikka sada korda tublim. 🙂
View original post 246 more words
Kai-Epp õmbleb 