Kuidas vanast nahktagist kott sai. Pluss kakskümmend põlle!

Tere taas, toredad inimesed!

Mul oli täna tõeline fotoshuuuut, mis lendas täiega vastu taevast, kui pilte vaatasin (kõik pildid olid valesti fokusseeritud kuid seda nägin alles arvutis..). Seega ei näita ma neid asju, mis ma endale vahepeal olen õmmelnud, vaid midagi muud.

Telliti 20 põlle. Ühte tööõpetuse klassi. Et ikka riided rohkem puhtaks jäid. Väga põnev kogemus! Oli erinevaid kangaid, kõiki 4-5 meetrit ja siis kombineerisin neid, et ükski põll poleks ainult ühest kangast.

Hiljem selgus, et omatehtud lõige oli ülevalt veidi liiga lai. Täiskasvanutele täiesti hea kasutada, kuid lastele liiga lai rinnust (seal klassis käivad nii suured kui väiksed meisterdamas) – seega õmblesin ülesäärde väikse kummi, mis tõmbas vajaliku koguse kanga kokkupoole.

Põllesid õmmeldes rändas mu mõte taaskord sellele, et endal peaks ka ikka korralik põll olema, mida kokates ette panna. Ja mõnusad tööpüksid, mida remontides kanda.

Need põlled sisustasid minu jaanuari esimesi päevi ehk et võib loota palju õmblemist sel aastal? 😀

Ja jaanuarisse leidis tee veel üks tegemine – taaskasutus, mis mõlkus kaua peas. Oli üks ärakulunud tagi. Ja üks nahkseelik, millest olin juba jupi ära kasutanud ning ootasid kapis.

Tahtsin omale mõnusat kotti, mis oleks parajalt suur. No täitsa õnnestus!

Tütar poosetab sellega, sest ta suutis selle koti endale kaubelda juba siis, kui näitasin talle, mis mul valmimas on. Algul süda tilkus küll verd, kuid talle ka ju toredat kotti vaja. Käib sellega igal pool, kus võimalik.

Lukud on pärit ühelt vanalt jopelt. Vooder vana meestesärk. Õmblesin omatehtud lõike järgi mida võiks veidi kohendada. Ning ka veidi õmblustarkust sain juurde, mida siis järgmine kord paremini saaks teha. Samas üldmulje tuli sellel kotil küll selline, nagu tahtsin (sanga aasad oleksid pidanud küll kõrgemal olema, siis ripuks kott tühjalt kenamalt üle õla).

Oleksin pidanud kaare juures õmblusvarudesse säke tegema, et õmblus ilusasti seisaks. Selle võtan ette, kui laps koti tagasi annaks natukeseks..

No mulle lihtsalt meeldib teha selliseid natuke imelikke asju. 🙂 Ning väga hea meel on et FB grupis Õmblustuba on väga vahva aasta väljakutse, kus igas kuus on mingi teema. See kott mahtus napilt jaanuari teemasse – taaskasutus.

Tegelikult on ikka päris kahju, et laps selle koti endale sai. 😀

Parimate soovidega

Kai-Epp

 

 

Õmmeldud minion / Self sewed minion

Heihei üle väga pika aja!

Ei ole mul mõtet rääkida kiirest aasta lõpust ning plaanidest uueks aastaks! Olen õnnelik, et teen seda postitust ning loodan, et järgmine tuleb juba varsti.. Igaljuhul olen leidnud tee tagasi masina juurde ning olen sellega väga rahul.

Mul on üks väga tore pisike sugulane, kes on vist maailma suurim minionide fänn. Kui algul mõtlesin õmmelda minionipiltidega kangast pusa, siis selgus, et Eestis on saada küll (päris kallist) t-särgikangast, kuid dressiriiet peaks tellima välismaalt. Et idee tekkis liiga hilja, siis pidin ümber mõtlema oma plaanid. Facebooki toredas Õmblustoa grupis sain hea idee õmmelda minion ise ning see idee meeldis mulle väga!

Selline see õmmeldud käsilane sai. Tegin pisikese, et oleks mugav kaasa võtta. Alati kui võimalik, kasutan taaskasutusmaterjale, nii ka seekord. Õmblesin masinaga, käsitsi, veidi ka tikkisin. Kokku 9 tundi rahulikku tööd!

Ma nii oleksin tahtnud seda kinki ise üle anda, et näha, kas väike sõber on kingiga rahul või mitte. Paraku läks meil auto nii lootusetult katki päev enne pidu. Õnneks on siiski lootus olemas, et päris autovahetust veel tegema ei pea (me viimasel ajal hoiame selles osas vaat et hinge kinni). 🙂

Viimasel pildil on minion kõrvuti mu telefoniga, et näha eluka suurust.

Lõike genereerisin pinteresti abiga. Selliste tegelastega on nõnda, et neid müügiks ei maksa järele teha, kinkida ja enda tarbeks teha võib siiski. Päris huvitav väljakutse oli endale ning ma tõesti tõesti loodan, et kui postikana paki kohale saab viidud, et kingiga ka rahule jäädakse!

Tütar tegi temaatilise kaardi ka juurde. Mulle väga meeldib tema joonistusstiil, tema maailmakujutus ja detailide tähelepanek on väga lõbus ja omapärane.

Järgmise kohtumiseni!

Parimate soovidega
Kai-Epp

Vanast linasest seelikust sai uus kleit esimeseks septembriks

Paar päeva enne kooli algust tulid lapsed taas koju ning ma avastasin, et suurem osa riideid on neile väikesed. Seekord olin selleks valmis! Vähemalt vaimselt! 😀

Pojale oli pidulik komplekt olemas, õigemini lausa mitu, kuid tütar muudkui kasvas ja kasvas – tulemuseks kõik talle meeldivad riided väikesed!

Paar nädalat varem käisin kohalikus taaskasutuskeskuses ning näppu jäi üks imelise kangaga seelik. See läkski nüüd käiku! Mõnusat värvi hall, hea õhku läbi laskev linane.. Ja materjali täpselt lapse kleidi jagu!

Et ikka kleit mu lapsele meeldiks, lisasin imelisele hallitriibulisele roosat. Lõikekohane kant piilub veidi kaelusest välja – see meeldib nii mulle, kui lapsele. Oma lõputust nööbivarust leidsin sobivad nööbid. Ja et südamed ja roosa meeldivad meile mõlemale, sai üks süda ka peale õmmeldud. Sellel üks väga praktiline põhjus ka tegelikult – kui olin kleidi välja lõiganud, avastasin, et ees on üks piiisikene auk, ilmunud ei-tea-kust. Süda varjab augu ära! Taaskasutuse värk noh!

Satsilist varrukat tahtsin ma juba ammu teha, kuid ma arvan, et tütrele sobivad need palju paremini, kui mulle.. Sai jälle võimalust kasutada!

Lõike oli ühest Burdast pärit, ent mul on hetkel see paber kadunud, kuhu ma märkisin täpsemad andmed.

Kleidike on parajalt nii pikk, et kui preili soovib, kannab seda sukkpükstega ja kui tahab, siis ka pükstega! (ja nii on argipäeval ka juhtunud)

Ja üks pilt septembrilistest ka! Kusjuures siin koolis üldiselt väga pidulikult ei riietuta ürituste ajal, ent minu kasvatus on lastele nõnda mõjunud, et nemad tahavad ikka šikid välja näha, kui selleks võimalus avaneb. 🙂

Seekord võeti lilled kaasa nii oma uutele klassijuhatajatele, kui ka endistele. Nii mõnus on lilled oma aiast korjata!

Olge mõnusad!

Armastusega
Kai-Epp

Lastetuppa kardinad – tihti taevas nähti tähti!

Eelmisel aastal tegin ühed vahvad tähtede ja kuuga kardinad lastele. Sinnamaani oli lastetoa aken täitsa paljas! Viimane paljas aken meie uues kodus. Aken on superlai – 2.70m. Nii kaua venis selle asja kordasaamine kardinapuu puudus (Tartusse on meil harva asja ning Jõgeval alati polnud näha õige pikkusega kardinapuud, kui käruga ehituspoodi läksime. Arvasime, et kolmemeetrine puujupp meie autosse ei mahu!)

Alguses proovisime siis Jyskist ostetud pikendatava kardinapuuga, mille ühe suurlinna käigu ajal ostsime. See oli aga metallist ning seinakinnitused peavad meil olema erineva pikkusega. Mees proovis ühte ja teistpidi, kuid ei õnnestunud tal asja niimoodi seina kinnitada, et julgeks miskit sinna külge panna. Vähemalt kuu aega seisis tühi kardinapuu akna kohal. 😀

Umbes nädal tagasi võtsime kätte ja läksime uuesti poodi puidust kardinapuud otsima. Leidsimegi! Ja tuli välja, et ei peagi lahtise pagassiluugiga koju sõitma – mahtus teine täpselt põiki autosse, ühtegi sentimeetrit ei oleks saanud kardinapuu pikem olla. Mina olin veidi ahistatud selle pika toika pärast, kuid noh, kodu nõuab ohvreid! Kuna seekord oli kardinapuu ja selle kinnitused puidust, sai neid kinnitusi lühemaks kärpida (akna kohal on süvend, keskele oli vaja pikemat kinnitust, kui äärtesse).  Kardinapuu seina ja voilaa, kardinad ka külge!

Õhuke kardin on meheema varalaekast. Kes teab, mis ajast ja kust see pärit. Kuid mulle hirmsasti see muster meeldib ning õnneks on ta ka piisavalt lai. Täitsa kodutunne tuli lastetoas peale!

Tähed ja kuu on kõik siksakiga külge õmmeldud, põhikangas on paks puuvillane. Mõnusalt muinasjutuline minu meelest!

Lapsed on nii rahul, nende meelest niiiiiii ilus ja ruttu jääb magama, sest täitsa pime on. Näha on küll, et sealt süvendist paistab ikkagi veidi valgust, kuid sellega peab hetkel leppima, kuniks me ükskord need süvendid “ära kaotame”. Praegu on öösel tegelikult õues üsna pime, popid LED-lambid tänavatel, mille valgusmüra on üliväike ning valgus otse tänavale suunatuna väga korralik. Kuid noh, suvi on ju tulemas, päev läheb ikka kukesammu kaupa järjest pikemaks ning varsti on jälle valged ööd!

Vanast asjast uue õmblemine! Kleidist sai paar retuuse.

Oli kord üks kleit. Ilmselt diskole mõeldud. Aga noh, mina leidsin ta kaltsukast mahajäetuna. 🙂

Otsustasin teha tast retuusid lapsele. Mu preili armastab kõiksugu sädelevat kraami. 😀

Ja noh, sädelev see kangas on! Igati vinged retuusid, mõeldud olid need algselt kehkasse või rütmikatundi.

Juhtus küll nii, et aluspüksid jäävad veidi alt välja kumama, mis minu jaoks oli täielik üllatus, sest tundus olevat läbipaistmatu kangas. Arvan, et see juhtus sellepärast, et ma tegin need viimasepeale liibukad – oleks võinud väikse varu jätta. Aga kuna vaid overlokiga kokku vuristatud, ei anna midagi parandada- kui siis ainult mingi ribaga külgedele pannes. Kuid kuna retuusidel küljeõmblus praegu üldse puudub, lükkan selle paranduse edasi..

Samas tuunika ja kleidi alla retuusid sobivad, seega käiku nad lähevad. Preili soovis ülejäänud kleidist omale nabapluusi, kuid ei tea, kui  lahke ema ma ikka olen.. 😛

Huvitav, oleks see väga suur patt, kui  ma juba alustaksin Kid’s Clothes Week-ga selle õmblustööga? 🙂

Lapsed vaatasid mu pilte, et mis ma kõik õmmelnud olen praktikal ja siis poeg küsis: “Emme, millal sa mulle midagi õmbled?” Rebekka ei küsinud midagi, tema andis lihtsalt oma tellimused sisse. Eks ongi parim mõte hoida õmblusmasin kuum, et õpitud oskused leiaksid kinnituse.

Üks pilt ka viimati valminud asjast praktikal – suvine kleit. Näis, kas homme saan ühe jaki valmis või ei. Täna käis proua, kellele see jakk läheb, seda viimast korda proovimas ning tal oli muõmmeldud spiraalseelik seljas. Lendles sellega, kui talvine liblikas. Oli saanud palju komplimente, kui käis Helsinkis tööreisil. Uhke värk, ma peaks mainima. Eelmisel nädalal sain veel ühe mütsi valmis, mille õmblesin villasest sallist. Väga vinge taaskasutus oli, kuid pilti jagada praegu pole. 😛 Homme on viimane praktika päev. Kuidagi väga nukraks kisub, oleks seda enne teadnud, oleks juba varakult hakanud südametilkasid võtma või üldse praktikale minemata jätnud või.. 😛

Igaljuhul käin homme veel ära, üritan korralikud pildid saada ka esimesest-üle-väga-pika-aja-endale-õmmeldud pluusist. Mulle ta väga meeldib igastahes!

Armastusega
Kai-Epp

PS. muusikasoovitus ka. Mulle väga meeldib Kiesza. Kuid see versioon tema hittloost on veelgi ägedam: https://www.youtube.com/watch?v=YfZmCAZwhyY  Nauditavat kuulamist ja vaatamist. 😉