Kuidas vanast nahktagist kott sai. Pluss kakskümmend põlle!

Tere taas, toredad inimesed!

Mul oli täna tõeline fotoshuuuut, mis lendas täiega vastu taevast, kui pilte vaatasin (kõik pildid olid valesti fokusseeritud kuid seda nägin alles arvutis..). Seega ei näita ma neid asju, mis ma endale vahepeal olen õmmelnud, vaid midagi muud.

Telliti 20 põlle. Ühte tööõpetuse klassi. Et ikka riided rohkem puhtaks jäid. Väga põnev kogemus! Oli erinevaid kangaid, kõiki 4-5 meetrit ja siis kombineerisin neid, et ükski põll poleks ainult ühest kangast.

Hiljem selgus, et omatehtud lõige oli ülevalt veidi liiga lai. Täiskasvanutele täiesti hea kasutada, kuid lastele liiga lai rinnust (seal klassis käivad nii suured kui väiksed meisterdamas) – seega õmblesin ülesäärde väikse kummi, mis tõmbas vajaliku koguse kanga kokkupoole.

Põllesid õmmeldes rändas mu mõte taaskord sellele, et endal peaks ka ikka korralik põll olema, mida kokates ette panna. Ja mõnusad tööpüksid, mida remontides kanda.

Need põlled sisustasid minu jaanuari esimesi päevi ehk et võib loota palju õmblemist sel aastal? 😀

Ja jaanuarisse leidis tee veel üks tegemine – taaskasutus, mis mõlkus kaua peas. Oli üks ärakulunud tagi. Ja üks nahkseelik, millest olin juba jupi ära kasutanud ning ootasid kapis.

Tahtsin omale mõnusat kotti, mis oleks parajalt suur. No täitsa õnnestus!

Tütar poosetab sellega, sest ta suutis selle koti endale kaubelda juba siis, kui näitasin talle, mis mul valmimas on. Algul süda tilkus küll verd, kuid talle ka ju toredat kotti vaja. Käib sellega igal pool, kus võimalik.

Lukud on pärit ühelt vanalt jopelt. Vooder vana meestesärk. Õmblesin omatehtud lõike järgi mida võiks veidi kohendada. Ning ka veidi õmblustarkust sain juurde, mida siis järgmine kord paremini saaks teha. Samas üldmulje tuli sellel kotil küll selline, nagu tahtsin (sanga aasad oleksid pidanud küll kõrgemal olema, siis ripuks kott tühjalt kenamalt üle õla).

Oleksin pidanud kaare juures õmblusvarudesse säke tegema, et õmblus ilusasti seisaks. Selle võtan ette, kui laps koti tagasi annaks natukeseks..

No mulle lihtsalt meeldib teha selliseid natuke imelikke asju. 🙂 Ning väga hea meel on et FB grupis Õmblustuba on väga vahva aasta väljakutse, kus igas kuus on mingi teema. See kott mahtus napilt jaanuari teemasse – taaskasutus.

Tegelikult on ikka päris kahju, et laps selle koti endale sai. 😀

Parimate soovidega

Kai-Epp

 

 

Kampsuni õmblesin. Lehmamaigulise.

Käimas on endiselt projekt ennast riidesse saada. Märksõnad on praktilisus, igapäevasus, tudengistiil ning natuke kiikse kah juurde.

No ja pusade/kampsunite/hõlstidega on kõige kehvem seis olnud. Kui saaks veel 1-2 tehtud (st õmmeldud, kuduma peaks ka), siis oleks nendega nüüd mäel. 😀

Oli üks algne lõige,  mille tegin nii ümber, et sellest algsest ei jäänud suurt midagi järele. Ühes Käsitöös oli üks narmastega pusa, selle järgi hakkasin tegema. Kehaosa tegin laiemaks ja tagant pikemaks ja allääre kaardu, kaeluse kitsamaks, kapuutsi jätsin ära ja tegin mingi kraelaadse toote. Varrukate kuju ka muutus. Ehk siis ma muutsin pea kõike. 😀

Ma täiega armusin kangasse Abakhanis. Seda jäi veel veidi üle, tütar tahaks omale samasugust kampsunit..

Eest lühem ja tagant pikem – popp värk ning ratturile sobivaim. Mõnus veidi lohvakas, aga tuul ka hõlma alla ei puhu.

Tahtsin midagi lisada sellele laigulisele kangale, et kuidagi raamida või rõhutada. Kaelus tundus parim mõte. Idee oli selles, et teha nii kinnine kaelus, et tuult kinni hoida. Samas et oleks teistmoodi ka, kui lihtsalt tavaline kampsun.  Kapuutsi ei tahtnud, see ei sobi minu kihilise riietamisega. Leidsin varudest toreda roosat tooni trikotaaži (mul on tõesti mingi teema selle roosaga viimasel ajal) ning läks meisterdamiseks.

Paeltega saab kaelust koomale tõmmata, kui vaja ning muidu on ta lihtsalt selline.. nagu on. 😛

Ma näen välja korralik turrpea, kuid andkem andeks, pildistama pääsesin lihtsalt peale väsitavat (ja tuulist) päeva. Aga vähemalt oli veel veidigi valge!

Kampsun näeb nii kruuuuv välja, et mulle täiega meeldib. Kuigi kursaõde ütles välja kohe esimesel päeval, kui seda kandsin, minu enda mõtte: “Nagu armas lehmake!”. Kui õhtul koolist koju jõudsin ja meest ka üle mingi aja trehvasin (tal ööpäevased vahetused, seega meie toimetamisgraafikud ei ole alati kuidagi kooskõlas), küsis ta, et kas see udar veidi noh.. väike pole või proportsioonide poolest? Ta mõtles seda naljaga, ma tean, ent nüüd alati, kui ma paelu seon, mõtlen udara ja nisade peale.. Johhhaidii noh! Need mõtted siiski ei riku minu hääd emotsiooni kampsunist, õnneks. 😀 Tuleb maru tunne sisse, kui seda kannan. Nagu noorele tudengile kombeks. 😛

Järgmise lugemiseni!

Armastusega
Kai-Epp

Puuvillasest krepist sinine pluus.

Et siis baasriietuse juurde, jah? 😀

Mul on vaja pluuse(lisaks kõigele muule), just selliseid lihtsamaid (just värvi poolest), mis toetaksid mu värvilisi asju ning tekitaksid juurde riiete kombineerimisvõimalusi. Leidsin ühe puuvillase kreppkanga, mis rändas minuni talvel, kuid tehtud on vast 20-30 aastat tagasi. Täpselt ühe pluusi jagu. Ja täpselt selline tumesinine, nagu mulle meeldib ja sobib.

Võtsin ühe kleidilõike ja tegin veidi ümber, jätsin ühed sissevõtted tegemata ja selline see pluus välja kukkus. Kuna tegu on kreppkangaga, siis veidi raske oli teda ikkagi töödelda, triikimise käigus veidi kaenlaauk venis välja, kuigi ma õmblemisel püüdsin ollaväga hoolas, et ei venitaks, triikimisel üritasin ka olla, aga siis läks veidi venima see asi.. Ehk pesu aitab ja siis uus triikimine – proovin paika aurutada (kui seda üldse pärast pesu vaja on).

Tegin nii pika, et saaks kanda nii kõrge kui madala värvliga pükste peal või sees (või ka seelikuga). Tahtsin et oleks veidi lohvakas see pluus, et ei ahistaks ning erineks trikotaažsärkidest. Oleksin siiski võinud panna liimiriiet nt õmblustesse(väljavenimise vastu) ning kindlasti kraesse ja lõikekohasele kandile, kuid mõtlesin, et ma tahan ju, et see lohvakas oleks. No mida liigset mõtlemist! 😛

Mulle siiski meeldib see krae ja varrukad ja selle pluusi olemus ning seljas on ka väga mõnna. Ses suhtes olen väga rahul!

Pildid on tehtud pärast pikka tööpäeva, mistõttu pole tegu ideaalselt triigitud pluusiga, vaid ikka tegutsemisejälgedega (plekid pole õnneks näha, vist :P).

Nüüd tekib küsimus, et kust saaks säravvalget trikotaaži t-särkide jaoks? See oleks järgmine plaan, enne kui lähen oma särtsakamate kangaste kallale (mis muide suures jaos on sinised 🙂 ).

Päikest soovides
Kai-Epp

Tegin ka satsiseeliku. Sinise!

Minult telliti ühele toredale preilile satsiseelik. Piiga soovis sinist. Viimase loal võisin natukene tumeroosat ka sisse pikkida.

Trikotaažist värvel, mida saab kahekordseks voltida, siis pole seelik maani. 🙂

Mõtlesin endale süsteemi välja, kuidas seda teen ja asi toimib. Noorel neiul läksid igaljuhul silmad särama, kui ta seeliku omale selga sai. Täielik rõõm minul!

Ma ise vist eelistaksin lapiseelikut, kuid noh, riided iseendale ei kipu õnnestuma viimasel ajal. Mitu asja nässu keeranud. 😦 Haavade lakkumine on kaua aega võtnud, kui mitu asja nässu läinud. Kui saaks midagi hästi ka tehtud, saaks sellest maksakrambist ehk üle!

Positiivne on olnud see, et palju energiat olen saanud maandada oma aiamaal, kus kasvab korralik hunnik kaalikaid ja kapsaid ja herneid ja lilli ja umbrohtu.. 😀

Päikest!
Kai-Epp

Õmblesin põlled!

Tere taas!

Mõned nädalad tagasi telliti minult kaks põlle, mis oleksid vetthülgavad, kergesti puhastatavad ning rõõmsameelsed. Pesema neid põllesid otseselt ei pea – piisab lapiga ületõmbamisest. Põhimõtteliselt on tegu kui vakstuga – dekoratiivne polüester on ostutšekil kirjas, tegelikkuses kerge kummikihiga impregneeriga. Juurde satsiks tavalist impregneeri ning kandipael..

Nii mõnna on rohelist muru taustaks kasutada (kuigi muru nii kõrge juba, ammu oleks pidanud niitma!).

Abiõpetaja, kes neid kandma hakkab, pidi olema veidi suurem kui mina, seega ehk istub mõnusasti!

Huvitav, miks mina põlle köögis ei kasuta?

Sellised nad said. Minu meelest täitsa armsad. 🙂

Järgmiste tegemisteni!

Kai-Epp

Lilleline trikotaažist suvekleit

Käisin ükspäev Tartus üle mitme mitme nädala. Sattusin mitmesse kangapoodi (otsisin suurt kalkarulli). Mujal suutsin kiusatustele vastu panna, kuid Solveigist ostsin ühele tulevasele kleidile voodri ning Abakhanist lisaks kalkale kaks trikotaažkangast (okei okei, Kangast ja Nööbist peitluku ka järgmisele kleidile). Esimesest peaks tulema seelik, teisest tuli kleit. Ikkagi Me Made May tulemas ja suvi tulemas ja üleüldse kaua ma hallilt riides käin ja halan, et mul mingi õmblemine välja ei tule? Noh, mitu asja on tõesti nässu läinud, kuid otsustasin muuta seda mustrit!

Burda 8/2012 mudel nr 115, tegin väikesed korrektuurid ja selline see kleit sai. Millised vaimustavad värvid, onju! nagu täpselt mulle mõeldud. 🙂 Ning kleit nii mõnus, et läheks kohe hullama!

Välja jätsin varrukad, lisaks lõikel ettenähtud sissevõtetele tegin rinna juurde väikese voldi lisaks, et midagi turritama ei hakkaks. Seljaosa tõstsin õlast 1,5cm, siis kadusid ebasobivad voldid ära. Alguses oli plaan alläär sirge teha, kuid proovides selgus, et selle tagant pikema allääre vastu polegi mul mitte miskit. Lihtsalt viimastel aegadel on see ebaühtlane seelikuäär nii popiks saanud, et seda on liiga palju tänavatel näha. Sellel lõikel aga on see kõik kuidagi nunnu.

(Kogu aeg vaja seletada, isegi pildi peal.)Ei mingeid nööpe ega lukke, lihtsalt üle pea ja valmis! Kangas on mõnus veniv ning keha vastas jahe (viskoosisegu). Oli 35% alla hinnatud, seega kui ma õigesti mäletan, läks kangas maksma umbes 8.50.

Huvitav, mis te arvate, on need roosid või pojengid? Mulle meeldib vist mõelda, et need on pojengid. Minu ühed lemmiklilled moonide kõrval.

Mõnus alt lai seelik on, õnneks kangas nii raske, et suure tuulega saba üle pea lendlema ei hakka. Vist. 😀 Tänu sellesamale raskusele on täitsa ilusasti ümber keha, näen täitsa numpsik välja, vähemalt enda arvates. 😛

Küljeõmblustesse paigutasin taskud. No et saaks tuus olla ja küünarnukini käed peitu vajutada. 😀

Kindlasti teen selle lõike järgi veel. Mõne mitteveniva kangaga. Peplum pluus kindlasti tuleb nunnu sellest. Ning pikkade varrukatega kleit. Kõigepealt tuleb aga mõned teised plaanid realiseerida – pintselseelik, püksid. Ning pooleli tiigripluus ka lõpetada, millega ma Instagramis lehvitasin. Mul sellel vaja vaid varrukaotsad lõpetada, ei tekkinud inspiratsiooni, kuidas seda teha ja nõnda jäi pluus nurka seisma.

Toredat kevade algust!

Kai-Epp

Õmbluspraktika sai ju läbi! vol2.

Kui õmbluspraktika viimane päev oli, siis jäi  mul lõpetamata üks jakk. Nii äge jakk, et ma tahtsin seda väga ise lõpuni õmmelda. Lisaks noh, minu esimene voodriga jakk, mida õmmelnud olen. Õnneks oli juhendaja ka sellega nõus. Pidin kaasa lõikama veel üle 4 meetri kanti, et saaksin kõik servad sellega äärestada – nõnda tuleks stiil täpselt sama, nagu komplekti kuuluval seelikul, mille varem valmis sain.

Jaki lõige on Burda 1/2015 mudel 104. Ostsin selle Burda omale ka, seal on mitu mind erutavat lõiget. Ning sellise jaki peaks endalegi tegema.. 🙂

Kõik pildid on tehtud kahjuks vaid mobiiliga!

See jakk sai õmmeldud sellepärast, et spiraalseelikust jäi tohutult kangast üle ning oleks ju patt jätta seda kasutamata. Kliendile meeldis see idee ja jaki lõige ning asuda tuli tegudele! Komplekt kokku on täpselt praeguse ilma jaoks ning usun, et see naine tänaval küll märkamatuks ei jää! (ta on muidu ka selline särasilm ja positiivse energia kehastus, et ega ta muidu ka tänavaga kokku ei sula..)

Peitlukuga taskud tegin õmbluse vahele, kelmikalt veinipunased. Riputusaas on ka samamoodi punane. Natuke kelmikust ei tee kunagi paha ju!

Tepitud vatiiniga vooder tuli sissepoole ning nöörkant esitükkide vahele.

Ja viimistlus tuli kandipaelaga. Eks ma pean mingi hetk võtma omale mantlitegemise ka ette ning siis proovima ikka nö korraliku varianti mantli/jaki viimistlusest. Lihtsalt selle jakiga sobis see kandivärk paremini..

Järgmine kord näitan järgmiseid asju! 🙂

Päikest soovides
Kai-Epp

Koosõmblemine 2015 jaanuar – “midagi ihule ja hingele” – ööriided. Õmblesin öösärgi!

Heips taas!

Teate, vahepeal sai jaanuar otsa! Mulle oli see täielik üllatus. 😀 Aga kuna vahepeal ei adunud aja liikumist, siis pole ka ime. Igaljuhul koosõmblemisel on iga kuu oma teema, jaanuarikuu oma oli “midagi ihule ja hingele” – ööriided ning asun nüüd enda panust näitama.

Õmblesin omale öösärgi. Mees ja naabrinaine arvasid, et see oleks täitsa hea suvepluus, öösärgiks täielik raiskamine. 🙂 Mismõttes pluus, kleidiks liiga lühike? 😀

Lõige Burdast 11/2009 mudel 133.

Ennast on pildi pealt nii paljalt veider vaadata.. Samas suvel ju käisin küll nii paljalt. Aga noh, praegu ikka südatalv, seega silmale täiesti võõras. 😀 Ja noh, tahaks end ikka paremas vormis näha, kuid mis teha, fotoaparaat teeb teise pildi, kui silmad läbi peegli ja soovunelma. 😛

See hästi vahva kangas on kunagi ostetud Uuskasutuskeskusest. Täielikud aarete laekad on need poed. (Muide, kas teadsid, et nad avasid Paidesse ka oma poe?) Ju mingi nõukaaegne või millegisellesarnane puuvillane. Mu meelest täiega kaif muster! Lisandiks juurde veidi punast puuvillast.

Pildilt pole küll väga näha, aga kahe tissi vahel on äge pilu! Näis, kuidas sellisega magada on, kas on ka praktiline pilu või ei. 😀 Ja millal ma seda üldse katsetan, ma hetkel ei tea, sest üldiselt ma kodus magades ei kasuta riideid, kui magan. Siis on mugavam ja soojem (kui mu ema kunagi Uurali mägedes matkama käis, siis avastas ja mulle kunagi välja lobises, et nii on öösel soojem magada ja hommikul kergem teki alt välja saada). 🙂 Aga vahel juhtub, et kui meile tulevad külalised, kellega on suurem oht, et peab ootamatult end voodist välja ajama, ei tahaks küll paljalt ringi lipata. Või et läheme ise külla. Siis tahaks ikka numps välja näha, kaua ma mehe t-särke kasutan, arumaisaa?

Istuvus seljal pole just kõige parem. Samas ei saagi puuvillasest öösärk väga taljesse olla. Igaljuhul mureks oli taaskord see, et võtsin oma mõõtude järgi suuruse 40 lõikelehelt, kuid seljas oli see suur. Ma muidugi oleksin võinud lõiget mõõta, et olla asjas kindel, enne kui ma kangast midagi välja hakkan lõikama. Tegin külgedelt kaks cm ja taljest 6cm(mõlemalt küljelt) kitsamaks ja varrukaauk läks ka madalamale 3cm. Seljale jäid mingid voldid veidi, kuid ausalt mind need väga ei häiri. Magades kohe kindlasti mitte. 😀 Eks järgmine kord mõõdan lõikeid enne mahajoonistamist ja siis otsustan, mis suuruse välja lõigata.

Koosõmblemise järgmise teema on seotud valentinipäevaga. Miskit südametega.. Näis, mis mõtted pähe kargavad!

Järgmise korrani!

Armastusega
Kai-Epp

Trikotaažist raglaanpluus. Lilledega.

Õmblesin trikotaažist pluusi. Tõeliselt venivast trikotaažist. Pole enne julenud nii venivat kangast käsitleda. Kuid mõtlesin, et kuna mul on nüüd nii äge overlok, siis peaks see ju käkitegu olema. 🙂

Lõige Burdast 2/2013

Iseenesest oligi täitsa lust seda teha. Ainuke asi, et võtsin küll oma mõõtudele vastava numbri, kuid oli ikkagi suur, seega pidin kokkupoole võtma veidi.

Kangas on pärit Abakhanist. Nüüdseks olen nii palju erinevaid kvaliteetseid kangaid oma käe alt läbi libistanud, et julgen veidi rohkem usaldada Abakhani valikut.. St leida sealt kvaliteetsemad kangad üles. Seekord tundub, et täiesti vedas.

Pluus toob vahvalt esile kõik kurvid. Pildilt pole küll väga näha, kuid mitu inimest (naised kõik) küsisid, et kas ma olen seekord midagi rinnahoidjatesse miskit pistnud või opil käinud. Ning teiste kurvidega seoses – pluus toob uhkelt esile ka minu hoolikalt kogutud väärispeki. No teate küll seda sanga vöö ümber, kuhu koguneb kõik see hea ja veel parem, millega üleliigselt patustatud.

Otsustasin, et kannan oma sanga uhkusega, ehk siis tuleb see arusaamine kindlamini, et võiks uuesti ka trennilainele sattuda..

Varrukavolte pole pildil väga näha..

Igaljuhul kangas on superilus ja need värvid on nii minu värvid!

Pilte tahtsin teha õues. Umbes samamoodi, nagu tegi Esta. Ideel oli juba jumet ja hakkasin peaaegu teostama, kuid karm haigus (mille nime ja olemust pole veel selgeks saanud, siiamaani painab) nurjas seekord mu plaanid. Igaljuhul viimasel ajal tundub, et kõigil on kevad või suvi südames ning värvid on moodi läinud. Seda on nii hea vaadata. Ja ilmselgelt kuluvad mulle värvilised riideesemed marjaks väga ära..

Pildil pole nähagi, kui must-valge mu pluusivalik on, mõni tumesinine sekka.. 😛 Eks ma mingi hetk praakisin palju asju välja ka, kuid tuleb asemele teha uusi ja ägedamaid!

Järgmiste tegemisteni!

Armastusega
Kai-Epp

Õmbluspraktika – mida ma teinud olen?

Kui ma Palamusele kolisin, siis oli selge, et ma annan endale võimaluse hakata tegelema põhjalikumalt oma kirega – käsitööga.Tänu töötukassale tekkis mul võimalus läbida tööpraktika. Esialgu üritasin leida juhendajat Jõgevalt, kuid see ei õnnestunud. Takkajärgi olen isegi rahul, et nii läks, kuigi algul igapäevaselt bussiga Tartu vahet (40km) siiberdada tundus väga väsitav. Tartust õiget kohta otsides lähtusin loogikast (tartu.ee lehelt leidsin kõik õmblusteenust pakkuvad ettevõtted, valisin asukoha poolest sobivad välja) ning sisetundest (googeldasin väljavalituid, praakisin välja need, mis mulle miskipärast ei meeldinud).

Sõelale jäi kolm kohta, millest üks(Piret Mägi Õmblustuba) tundus eriti tore olevat. Miks? Ma ei tea, lihtsalt tunne oli õige. Selle õmblustoa esimesena ka “ette võtsin”, kui läksin end praktikale pakkuma. Kuigi plaanisin minna ka kahte järgmisesse, jäi nendesse minemata, sest tunne oli lihtsalt õige! Mul täiega vedas, et (tol hetkel veel tulevane) juhendaja mulle JAH sõna ütles. Jäi mulje, et meil saab tore olema. Ja noh, üllatus missugune – me klapime tõesti hästi ja ma sain endale niiii toreda mentori ja tuttava ning loodetavasti kasvab sellest ka  sügav sõprus välja. 🙂 Muidugi lisaboonus suurepärase inimese leidmisele oli see, et ta oskab mind juhendada just nii, nagu mulle sobib. Tema õmblusvõtted on kõik umbes sellised, nagu mina olen ette kujutanud. tema suhtumine õmblemisse on selline, nagu mina ette kujutan, et mul võiks olla. Seega.. Nagu lotovõit!

27. jaanuar on viimane päev mul seal ning ausalt, hinge kraabib. Jah, kodused igatsevad – naine ja ema on nii palju eemal ning nii mõnigi asi on viibinud selletõttu. Kuid teiselt poolt – ma leidsin oma eneseusu niidiotsa. Ma õppisin nii palju. Ma tahaks õppida veel rohkem. Ma avastasin, kui suur on see rahulolu, kui tuleb klient, proovib minu väljalõigatud ja kokkuõmmeldud asja ning naudib tulemust. Kui inimesel läheb silm ja hing särama, sest ta sai endale imelise eseme garderoobi. Kodused näevad, et ma teen, mida armastan ning nad on sellega väga rahul.

Minu äriplaan sai mõned põhimõttelised muudatused tänu praktikale. Minu suhtumine on ka palju muutunud. Ning parim on see, et mul on olemas suur tugi – nagu ilmasammas on see Piret! Kuigi ta on pisike ja armas naine, siis ikkagi nagu ilmasammas, sest ta on pakkunud tuge sellistes (mitte ainult õmblus- ja käsitöömüügi) teemades, mida ma mujalt saanud pole. Mis mul muud üle jääb, kui tänada saatust ja sisetunnet, et ma just sealt uksest õigel hetkel sisse astusin. 🙂

Nüüd aga mõned asjad, mis ma seal tegin:

Imetore krimpleenkleit. Ühele vanemale prouale oli tema kallim reisilt kingiks toonud kleidikanga (no kas on olemas veeel romantilisemat kingitust, ma küsin??). Muide suurem osa õmblejate kliente ongi 50+. Naised, kes teavad, mida nad tahavad ning kes tahavad tõelist kvaliteeti ja spetsiaalselt neile tehtud rõivaid. Ja pole vähe ka marudaid prouasid, kelle vanus 65+. Isver, meil on veel terve elu ees!! 🙂 Kleidilõige oli äkki Modenist?

Juubelikleit. Taaskord ühele armsale vanaprouale. Tal juubel tulemas, tellis selle jaoks omale kleidi. Lõige on Burdast, kuid krae lõige Modenist. Sellel kleidil imeline lilla viskoosist vooder ka.

Krae lähemalt ka. 🙂

Ühele vahvale naisele (kõik kliendid ongi vahvad, täpselt nagu Piret ise) tegin kaks triibuseelikut. Esimesest ei taibanud üldse pilti teha, see sai sinisetriibuline, teisest valmispilti mul pole (veel). Esimesel sai lõikekohane kant seeliku ülaossa ja kaetud lõhik taha, teisel eraldi värvel ning lõhik hoopis vasaku jala peale.

Päris huvitav oli voodriga kaetud lõhikut teha. Kindlasti otsin võimaluse, et seda veel proovida. Palju lihtsam, kui alguses tundus! Olen aru saanud, et seda kasutatakse peamiselt mantlitel ja jakkidel, kuid mu juhendaja ütles, et tema otsib alati võimalusi selle tegemiseks, sest seda on lihtsalt nii tore teha. On tõesti!

Ning üldse teha rahvustriibulise seeliku ebatüübiliselt pliiatsseelikuna – kliendil oli ikka superäge idee!

Kahest kangast kleit. Mõlemad väga efektsed kangad ja sobisid superhästi kandjale. Kuna kuldset kangast oli täpselt jaopärast, siis oli eesmärk kasutada seda võimalikult palju ära ning ülejäänud osa mustast kangast. Alt veidi kitsenev, taga kaetud lõhik. Sellisega läheks isegi pidusse ju!

Imeline spiraalseelik kahest villasest kangast. Ideaalne praeguseks ilmaks. Viskoosvooder sees. Lõige on Burdast. Hästi huvitav lõige. Ning üks väheseid lõikeid, mida põhimõtteliselt üldse ümber ei teinud, teatud kohtadest võtsin vaid kitsamaks, et istuks hästi. Muidugi selletõttu, et ebaühtlaselt võtsin kitsamaks, pidi alläärega hiljem rohkem vaeva nägema, et saada seda ühtlasemaks. Kuigi lõige juba oli mõeldud selliseks boheemlaslikuks. Need kangad täiendavad üksteist ning see tegumood ja olek sobib kandjale superhästi. Spiraalseelik on aga paras kangaröövel – selle seeliku peale (peaaegu maani) läks kokku 4,6m kangast. Muidugi jäi sealt paras ports üle. Mõtlesime, mis sellega teha. Egas miskit, hetkel õmblen sellele ägedat jakki juurde. Tundub, et tuleb selline komplekt, mis tänavel möödudes päid pöörama paneb. 🙂

Lisaks sellele jakile on üks tohutult ilusate värvidega suvekleit mul pooleli, need mõlemad asjad peaksid teisipäeva õhtuks valmis saama.

Kuid ega need pole kõik, mis ma õmmelnud olen. Lihtsalt kõik pole pildile saanud. Tihti on selline hasart sees, et pole meeles pilti teha, katsuks adrenaliinilaksu all olles käed vappumast hoida. Teiseks mõned ei soovi, et neist tehtaks pilti, kui eseme üleandmine on. Ning enne lihtsalt ununeb. Tempo on üllataval kombel kogu aeg ikka korralik olnud, tööd ikka piisavalt. Mäletan, et kui praktikakohta küsima läksin, ütles juhendaja, et ta pole kindel, kui palju tööd tuleb, et mida ta mulle õpetada saab (õmblejatöö lihtsalt on selline, et sa ei tea, mis järgmine kuu sulle toob). Leppisime kokku, et eks ma siis hakkan oma asju tegema, kui tööd peaks vähe olema. Reaalsuses pole ma isegi jõudnud oma asjade peale mõelda ka. Ja see on olnud äge, et just nii läks!

Igaljuhul vähemalt ühed viigipüksid, passega pluus (ja sellele ka vöö), mõni kleit ja seelik on pildilt välja jäänud. Hetkel kõik ei meenugi. Küll aga loodan, et kõik õpitu näppudes ja kahe kõrva vahel talletus. 🙂 Ja kui miskit on meelest läinud – ju tuleb üle küsida!

Ausalt, olen üdini rahul. 🙂

Järgmiste lugemisteni!

Armastusega
Kai-Epp