Oli üks imepehme kampsunihakatis, angooralõngast. Seisis ühe kaltsuka riidevirnas, üsna õnnetuna. Ilmselt seetõttu oli välja praagitud, et ta oli pesumasinas koku tõmmanud. Eks ma torkasin ta siis veel korra pesumasinasse, tulemuseks nii väike kamsik, et pane või lapsele selga. 😀 Kuid selgus, et seal olid ka mingid veidrad augud, mis siis vanutamise käigus suuremaks venisid ning väga pahades kohtades olid. Seega lapsele kõlbmatu.
Mingi aeg lubasin teha lapsele ingli, mis valvaks tema und. Mõneks ajaks see lubadus jäi, sest ühtegi selget ideed polnud. EstGildis oli uus lahing – kaltsust kaaslaseks, tekkis selleks ka kohe idee, kuid reaalsuses too idee ei toiminud, seega jäi poolikuks. Ja nii see september algas, ilma inglita. Kuid järsku tuli see kampsun meelde. Näppisin seda üht- ja teistpidi ning idee hakkas küpsema.
Siiski jäin nii hilja peale, enne kui mänguasja päris valmis sain – tiibade idee ei olnud reaalsuses nii tore, kui arvasin ning pidin mõtlema midagi muud välja. See mõtlemine on muutunud kuidagi väga pikaldaseks protsessiks mul.
Igatahes ingel on ehe ingel. Rõõmsameelne, helendav, pehme, soe.. Kui mu tütar selle avastas, siis soovis ta seda endale juba enne, kui jõudsin öelda, et see ongi temale. 🙂
Lisaks angooravillast kampsunile (oh neid lendlevaid ebemeid sellega kaasneb) kasutasin õmblemisjääke – veidi paela ja tülli ja padjatäidet.
Algul soovisin teha tiibu tüllist, mida olen PVA liimiga “tärgeldanud”, kuid see ebaõnnestus mul mitmel korral. Seega tegin sellestsamast kampsunist, millest ka nukk ise tehtud on. Tikkisin vaid ääred üle. Kokkuvõttes oligi see parem lahendus, sest see ingel rändab igaljuhul ööseks kaissu.
Selline muhedik ta saigi. Ise jäin rahule ja laps ka. Peale kooliminekut on küll väsimus nii suur, et nii kui pea patja puudutab, uni ka tuleb (nii mul kui tütrel), siis usun, et ingel aitab heade unede kohalejõudmisele kindlasti kaasa. 🙂
Armastusega
Kai-Epp
Kai-Epp õmbleb 