Õmmeldud minion / Self sewed minion

Heihei üle väga pika aja!

Ei ole mul mõtet rääkida kiirest aasta lõpust ning plaanidest uueks aastaks! Olen õnnelik, et teen seda postitust ning loodan, et järgmine tuleb juba varsti.. Igaljuhul olen leidnud tee tagasi masina juurde ning olen sellega väga rahul.

Mul on üks väga tore pisike sugulane, kes on vist maailma suurim minionide fänn. Kui algul mõtlesin õmmelda minionipiltidega kangast pusa, siis selgus, et Eestis on saada küll (päris kallist) t-särgikangast, kuid dressiriiet peaks tellima välismaalt. Et idee tekkis liiga hilja, siis pidin ümber mõtlema oma plaanid. Facebooki toredas Õmblustoa grupis sain hea idee õmmelda minion ise ning see idee meeldis mulle väga!

Selline see õmmeldud käsilane sai. Tegin pisikese, et oleks mugav kaasa võtta. Alati kui võimalik, kasutan taaskasutusmaterjale, nii ka seekord. Õmblesin masinaga, käsitsi, veidi ka tikkisin. Kokku 9 tundi rahulikku tööd!

Ma nii oleksin tahtnud seda kinki ise üle anda, et näha, kas väike sõber on kingiga rahul või mitte. Paraku läks meil auto nii lootusetult katki päev enne pidu. Õnneks on siiski lootus olemas, et päris autovahetust veel tegema ei pea (me viimasel ajal hoiame selles osas vaat et hinge kinni). 🙂

Viimasel pildil on minion kõrvuti mu telefoniga, et näha eluka suurust.

Lõike genereerisin pinteresti abiga. Selliste tegelastega on nõnda, et neid müügiks ei maksa järele teha, kinkida ja enda tarbeks teha võib siiski. Päris huvitav väljakutse oli endale ning ma tõesti tõesti loodan, et kui postikana paki kohale saab viidud, et kingiga ka rahule jäädakse!

Tütar tegi temaatilise kaardi ka juurde. Mulle väga meeldib tema joonistusstiil, tema maailmakujutus ja detailide tähelepanek on väga lõbus ja omapärane.

Järgmise kohtumiseni!

Parimate soovidega
Kai-Epp

Lastetuppa kardinad – tihti taevas nähti tähti!

Eelmisel aastal tegin ühed vahvad tähtede ja kuuga kardinad lastele. Sinnamaani oli lastetoa aken täitsa paljas! Viimane paljas aken meie uues kodus. Aken on superlai – 2.70m. Nii kaua venis selle asja kordasaamine kardinapuu puudus (Tartusse on meil harva asja ning Jõgeval alati polnud näha õige pikkusega kardinapuud, kui käruga ehituspoodi läksime. Arvasime, et kolmemeetrine puujupp meie autosse ei mahu!)

Alguses proovisime siis Jyskist ostetud pikendatava kardinapuuga, mille ühe suurlinna käigu ajal ostsime. See oli aga metallist ning seinakinnitused peavad meil olema erineva pikkusega. Mees proovis ühte ja teistpidi, kuid ei õnnestunud tal asja niimoodi seina kinnitada, et julgeks miskit sinna külge panna. Vähemalt kuu aega seisis tühi kardinapuu akna kohal. 😀

Umbes nädal tagasi võtsime kätte ja läksime uuesti poodi puidust kardinapuud otsima. Leidsimegi! Ja tuli välja, et ei peagi lahtise pagassiluugiga koju sõitma – mahtus teine täpselt põiki autosse, ühtegi sentimeetrit ei oleks saanud kardinapuu pikem olla. Mina olin veidi ahistatud selle pika toika pärast, kuid noh, kodu nõuab ohvreid! Kuna seekord oli kardinapuu ja selle kinnitused puidust, sai neid kinnitusi lühemaks kärpida (akna kohal on süvend, keskele oli vaja pikemat kinnitust, kui äärtesse).  Kardinapuu seina ja voilaa, kardinad ka külge!

Õhuke kardin on meheema varalaekast. Kes teab, mis ajast ja kust see pärit. Kuid mulle hirmsasti see muster meeldib ning õnneks on ta ka piisavalt lai. Täitsa kodutunne tuli lastetoas peale!

Tähed ja kuu on kõik siksakiga külge õmmeldud, põhikangas on paks puuvillane. Mõnusalt muinasjutuline minu meelest!

Lapsed on nii rahul, nende meelest niiiiiii ilus ja ruttu jääb magama, sest täitsa pime on. Näha on küll, et sealt süvendist paistab ikkagi veidi valgust, kuid sellega peab hetkel leppima, kuniks me ükskord need süvendid “ära kaotame”. Praegu on öösel tegelikult õues üsna pime, popid LED-lambid tänavatel, mille valgusmüra on üliväike ning valgus otse tänavale suunatuna väga korralik. Kuid noh, suvi on ju tulemas, päev läheb ikka kukesammu kaupa järjest pikemaks ning varsti on jälle valged ööd!

Roosa boolero

Alustasin seda boolerot kevadel, enne ttre lasteaia lõpupidu. Siis läks aga asi teisiti ning boolero jäi lõpetamata. Nüüd, enne esimest septembrit võtsin selle uuesti ette, et saaks ikka kenasti aktusele minna – paljad õlad ei oleks ju kõige viisakam. 🙂

Ja veidi vallatust ka! 🙂

Armastusega

Kai-Epp

Angooraingel

Oli üks imepehme kampsunihakatis, angooralõngast. Seisis ühe kaltsuka riidevirnas, üsna õnnetuna. Ilmselt seetõttu oli välja praagitud, et ta oli pesumasinas koku tõmmanud. Eks ma torkasin ta siis veel korra pesumasinasse, tulemuseks nii väike kamsik, et pane või lapsele selga. 😀 Kuid selgus, et seal olid ka mingid veidrad augud, mis siis vanutamise käigus suuremaks venisid ning väga pahades kohtades olid. Seega lapsele kõlbmatu.

Mingi aeg lubasin teha lapsele ingli, mis valvaks tema und. Mõneks ajaks see lubadus jäi, sest ühtegi selget ideed polnud. EstGildis oli uus lahing – kaltsust kaaslaseks, tekkis selleks ka kohe idee, kuid reaalsuses too idee ei toiminud, seega jäi poolikuks. Ja nii see september algas, ilma inglita. Kuid järsku tuli see kampsun meelde. Näppisin seda üht- ja teistpidi ning idee hakkas küpsema.
Siiski jäin nii hilja peale, enne kui mänguasja päris valmis sain – tiibade idee ei olnud reaalsuses nii tore, kui arvasin ning pidin mõtlema midagi muud välja. See mõtlemine on muutunud kuidagi väga pikaldaseks protsessiks mul.

Igatahes ingel on ehe ingel. Rõõmsameelne, helendav, pehme, soe.. Kui mu tütar selle avastas, siis soovis ta seda endale juba enne, kui jõudsin öelda, et see ongi temale. 🙂

Lisaks angooravillast kampsunile (oh neid lendlevaid ebemeid sellega kaasneb) kasutasin õmblemisjääke – veidi paela ja tülli ja padjatäidet.

Algul soovisin teha tiibu tüllist, mida olen PVA liimiga “tärgeldanud”, kuid see ebaõnnestus mul mitmel korral. Seega tegin sellestsamast kampsunist, millest ka nukk ise tehtud on. Tikkisin vaid ääred üle. Kokkuvõttes oligi see parem lahendus, sest see ingel rändab igaljuhul ööseks kaissu.

Selline muhedik ta saigi. Ise jäin rahule ja laps ka. Peale kooliminekut on küll väsimus nii suur, et nii kui pea patja puudutab, uni ka tuleb (nii mul kui tütrel), siis usun, et ingel aitab heade unede kohalejõudmisele kindlasti kaasa. 🙂

Armastusega
Kai-Epp

Retuusid tütrele

Tütar on totaalne retuusihull. Ta vist muud ei kannakski!

Ottobre’st (6/2012, lõige nr.26) sain lõike. Suurunumber (122) oli õige, kuid mu pisike on nii kleenu, et vähemalt pildipealt on tunne, et veidi laiaks jäid (ega ma koonerdasin õmblusvarudega küll, aga no siiski). Samas talle endale väga meeldivad, et hea mugav pidi olema.

Õmblusmasin on ikka veider. Ise otsustab, millise pistelaiuse teeb. Nõela oleks pidanud ka vist poest veidi suurema tooma..

Siiski on lapsel väga mõnusad retuusid, millega ringi sahmida ja poosetada. Pealegi tema praeguse kasvutempo juures on suveks need täpselt parajalt.

Veel on kangast, et saaks katsetada ja proovida. Kui käppa saan korralikult, just selle masinatunnetuse veniva kanga koha pealt (mul eriti kapriisne masin ka), siis proovin endale ka teha.

Veniva kanga nõel on ikka superhea ja vajalik asi – jätab kanga ilusasti terveks ning veniv niit on ka hea. Ma ei tea, miks ma need alles nüüd avastan! 😀