Väike must kleit – Ottobre 5/2015 Smart Dress

Vahepeal tundus, et ega mul mahti üldse õmblemiseks pole. Mõtlesin, et peaks end veidi takka torkima ja siis ühinesin ühe facebooki grupiga, kus on väljakutseks õmmelda 4 kuu jooksul olemasolevate lõigete ja kangastega kaheksa asja. Et mul on suur eesmärk saada kangaid vähemaks, siis see väljakutse klappis täiesti minju plaanidega.

Võtsin ühe lõike, mida olen tahtnud juba ammu kasutada ning kanga, mis just seda lõiget ootas. Tahtsin teha universaalset kleiti, mida saaks erinevateks olukordadeks kombineerida. Nüüdseks olen sellega käinud kontserdil, peol, koolis ja võin öelda, et hea kleit on!

Kangas on mõnus polüester. Imelik sõnapaar, ma tean. Aga mulle oli oluline, et kleit ei kortsuks, kui see suusapükste ja jope alla satub (ülemise pildi peal just jalgrattaga sõites koju jõudnud ning kleit oli välisriiete all) ning ma ei leidnud tol hetkel kaubandusest taskukohaseid muid variante.

Lõikele tegin veidi kohandusi – varrukad lühemaks ja taljelt veidi rohkem sisse. No ma väga tahan selliseid kottis kleite, aga tahan neis ennast hästi ka tunda. Seega tõmbasin taljet sisse! Oleksin pidanud rinnavoldi tõstma hoopis varrukaauku, vaatan piltidelt. Ning varrukad tuleks ka uuesti panna, jäid kuidagi imelikult hoidma.

Kuid siiski, ma tunnen end selles kleidis oluliselt paremini, kui sarnastes poes müüdavates.

Siiamaani pole ma viitsinud seda varrukaasja käsile võtma ning ma ei tea, kas ma selleni ka jõuan. Aga vähemalt ma tean, et võiks 😛

Komplimente olen ma siiski saanud mitmeid ning mul on tunne, et see saab vägagi kantavaks kleidiks.

Kaeluse lahendasin lõikekohase kandiga, varruka alläär ja kleidi alläär on tagasi keeratud ja peitpistetega käsitsi õmmeldud.

Kangas maksis u 12 eurot ning aega läks kuskil 6-7 tundi rahulikku õmblemist. Ma täiega naudin seda aegluubis liigutamist. Kuulan häid podcaste või Vikerraadiot, vahepeal aitan lapsi õppimises ning õmblen nautides.

Järgmiste toredate hetkedeni!

Kai-Epp

Kuidas vanast nahktagist kott sai. Pluss kakskümmend põlle!

Tere taas, toredad inimesed!

Mul oli täna tõeline fotoshuuuut, mis lendas täiega vastu taevast, kui pilte vaatasin (kõik pildid olid valesti fokusseeritud kuid seda nägin alles arvutis..). Seega ei näita ma neid asju, mis ma endale vahepeal olen õmmelnud, vaid midagi muud.

Telliti 20 põlle. Ühte tööõpetuse klassi. Et ikka riided rohkem puhtaks jäid. Väga põnev kogemus! Oli erinevaid kangaid, kõiki 4-5 meetrit ja siis kombineerisin neid, et ükski põll poleks ainult ühest kangast.

Hiljem selgus, et omatehtud lõige oli ülevalt veidi liiga lai. Täiskasvanutele täiesti hea kasutada, kuid lastele liiga lai rinnust (seal klassis käivad nii suured kui väiksed meisterdamas) – seega õmblesin ülesäärde väikse kummi, mis tõmbas vajaliku koguse kanga kokkupoole.

Põllesid õmmeldes rändas mu mõte taaskord sellele, et endal peaks ka ikka korralik põll olema, mida kokates ette panna. Ja mõnusad tööpüksid, mida remontides kanda.

Need põlled sisustasid minu jaanuari esimesi päevi ehk et võib loota palju õmblemist sel aastal? 😀

Ja jaanuarisse leidis tee veel üks tegemine – taaskasutus, mis mõlkus kaua peas. Oli üks ärakulunud tagi. Ja üks nahkseelik, millest olin juba jupi ära kasutanud ning ootasid kapis.

Tahtsin omale mõnusat kotti, mis oleks parajalt suur. No täitsa õnnestus!

Tütar poosetab sellega, sest ta suutis selle koti endale kaubelda juba siis, kui näitasin talle, mis mul valmimas on. Algul süda tilkus küll verd, kuid talle ka ju toredat kotti vaja. Käib sellega igal pool, kus võimalik.

Lukud on pärit ühelt vanalt jopelt. Vooder vana meestesärk. Õmblesin omatehtud lõike järgi mida võiks veidi kohendada. Ning ka veidi õmblustarkust sain juurde, mida siis järgmine kord paremini saaks teha. Samas üldmulje tuli sellel kotil küll selline, nagu tahtsin (sanga aasad oleksid pidanud küll kõrgemal olema, siis ripuks kott tühjalt kenamalt üle õla).

Oleksin pidanud kaare juures õmblusvarudesse säke tegema, et õmblus ilusasti seisaks. Selle võtan ette, kui laps koti tagasi annaks natukeseks..

No mulle lihtsalt meeldib teha selliseid natuke imelikke asju. 🙂 Ning väga hea meel on et FB grupis Õmblustuba on väga vahva aasta väljakutse, kus igas kuus on mingi teema. See kott mahtus napilt jaanuari teemasse – taaskasutus.

Tegelikult on ikka päris kahju, et laps selle koti endale sai. 😀

Parimate soovidega

Kai-Epp

 

 

Veel üks satsiseelik

Hea soovitus!

Kui te teete saltsiseelikut ärge võtke värvliks ülimalt head viskoostrikotaaži. Miks? Sest see on nii pehme ja veniv ja muudkui venib ja venib seeliku raskuse all, mistõttu seelik hakkab vajuma. 😦

Igaljuhul õppetund missugune!

Tegin ühe imelise satsiseeliku ühele imelisele naisele! Täielik päiksekiir, kes armastab halli. 🙂

Seelik sai selline, nagu ta soovis, ent see värvel vedas alt. Kusjuures teisel satsikal, mis tegin, samamoodi.. Aga õnneks värvlit saab kohendada ja vahetada..

Peale selle halli valmistegemist mõtlesin, et äkki teeks ikka endale ka, sest need toonid kõnetasid mindki.. 😀

Kes teab, mis sügisel veel saab, minu meelest see praegustesse ilmadesse ideaalne seelik!

Kardigan Ottobre 5/2015 ajakirjast – Gorgeous grey!

Mina küll halli kardigani ei tahtnud (seekord). Või siis kuidas iganes seda hõlsti nimetada. Aga igasuguseid hõlste ja kampsikuid on mul väga vaja, kapp lausa karjub! Kuid lõike nimi ongi Gorgeous Grey ehk imeilus/suurepärane hall. Ma armusin sellesse selle raglaani pärast. Ja taskute pärast. Kindlasti läheb lõige kordamisele, seekord oli nö proovikangas.

Kangasse armusin ka. Nende sakiliste triipude pärast. Ja oranži värvi pärast. Tegu on siiski sünteetikaga ning väga suures külmas sellest hõlstist asja pole. Aga praeguse ilmaga on täitsa sobiv.

Ühtegi nööpi pole, millega eest hõlmad kinnitada, ent kuna kangas pole libe, siis risti üle tissi pannes seisab küll jope all. Leidsin kanga Abakhani restist, koos kõiksugu teiste kangastega, mis veel ootavad. 😀

Siin on need triibud hästi näha. Piisavalt boheem riideese, see sobib minu alanud tudengipõlvega väga hästi. Pole tahtmist olla üleni viimistletud. Veidi sassis ja napakas olla on kuidagi parem ja põnevam. 😀

Taskut oli väga lihtne teha ning tegin täpselt nii suure, et telefon mahub sisse ja välja sealt ei kuku! Muidugi võiks siis teise taskusse tasakaaluks teise telefoni toppida, kui oleks..

Päeval pildistada pole eriti mahti, seega pildid seekord eriti vinesed.. 😛 Aga noh, natuke napakust kulub taaskord ära!

Varrukad lõikasin pikemad ning krookisin kumminiidiga, et oleks veidi põnevam. Selliseid varrukaid mul garderoobis veel pole, ent õmbluspraktikal tegin mitu korda. See toetab taaskord seda mõtet, et kõik ei pea olema mitte korralik ja lakutud, volte ja sassis olemist kulub ära!

Kudumit õmmelda on ikka veidi naljakas. Aga samas täitsa põnev. Hea harjutus oli. Sellesama lõike jaoks peaks otsima nüüd mõne eriti sooja ja pehme kanga. Ja sellise, mis pahemalt poolt drastiliselt erinev välja ei näe. Sellised hõlstid mulle väga meeldivad ning ma hea meelega näeksin, et mu garderoobis on üks tume, üks hele ja üks miskit eriti ägedat värvi – tumesinine, lilla, tumepunane, samblaroheline.. Ega nad kõik sama lõikega olema ei pea, aga see lõige on väga mõnus! Kuigi järgmine kord ma siiski valin number väiksema lõike, siis ei pea miskit kohendama. 🙂

Vanast linasest seelikust sai uus kleit esimeseks septembriks

Paar päeva enne kooli algust tulid lapsed taas koju ning ma avastasin, et suurem osa riideid on neile väikesed. Seekord olin selleks valmis! Vähemalt vaimselt! 😀

Pojale oli pidulik komplekt olemas, õigemini lausa mitu, kuid tütar muudkui kasvas ja kasvas – tulemuseks kõik talle meeldivad riided väikesed!

Paar nädalat varem käisin kohalikus taaskasutuskeskuses ning näppu jäi üks imelise kangaga seelik. See läkski nüüd käiku! Mõnusat värvi hall, hea õhku läbi laskev linane.. Ja materjali täpselt lapse kleidi jagu!

Et ikka kleit mu lapsele meeldiks, lisasin imelisele hallitriibulisele roosat. Lõikekohane kant piilub veidi kaelusest välja – see meeldib nii mulle, kui lapsele. Oma lõputust nööbivarust leidsin sobivad nööbid. Ja et südamed ja roosa meeldivad meile mõlemale, sai üks süda ka peale õmmeldud. Sellel üks väga praktiline põhjus ka tegelikult – kui olin kleidi välja lõiganud, avastasin, et ees on üks piiisikene auk, ilmunud ei-tea-kust. Süda varjab augu ära! Taaskasutuse värk noh!

Satsilist varrukat tahtsin ma juba ammu teha, kuid ma arvan, et tütrele sobivad need palju paremini, kui mulle.. Sai jälle võimalust kasutada!

Lõike oli ühest Burdast pärit, ent mul on hetkel see paber kadunud, kuhu ma märkisin täpsemad andmed.

Kleidike on parajalt nii pikk, et kui preili soovib, kannab seda sukkpükstega ja kui tahab, siis ka pükstega! (ja nii on argipäeval ka juhtunud)

Ja üks pilt septembrilistest ka! Kusjuures siin koolis üldiselt väga pidulikult ei riietuta ürituste ajal, ent minu kasvatus on lastele nõnda mõjunud, et nemad tahavad ikka šikid välja näha, kui selleks võimalus avaneb. 🙂

Seekord võeti lilled kaasa nii oma uutele klassijuhatajatele, kui ka endistele. Nii mõnus on lilled oma aiast korjata!

Olge mõnusad!

Armastusega
Kai-Epp

Pliiatsseelik või pintseseelik, mis seal vahet on? :D

Mõtlesin, et näitaks nüüd seelikut ka, millega ma juba kaks päeva linna peal kepselnud olen.

Kui ma kanga ostsin, siis oli veidi teine plaan, kuid kui oma Burdasid lehitsesin, mõtlesin, et miks mitte teha pliiatsseelik väikese vimkaga? Kuigi jah, pildil seda vimkat palju polegi näha, kangas on nii kirju. Aga vinged värvid, onju? Täiega minu kompott. 😀

Lõige 10/2007 Burdast, mudel nr 102. Taskuid ei tahtnud sellele seelikule teha, sest ma ei paneks sinna nagunii midagi punnitama. Ja sellist kinnitust voldile ei tahtnud ka panna, sest see hakkab selle kangaga nagunii lahti libisema. Muidu läks täitsa lõike järgi. Kuigi jah, ma pean ikka rohkem arvestama sellega, et kui muidu kannan 38 numbriga riideid, siis pole Burdast ka mõtet suuremat joonistada..

Voldi kinnitasin ma hoopis Ühe kärtsu nööbiga. Ega küll küllale liiga ju ometi ei tee.. 🙂

Nüüd on puudu sellised ägedad pluusid, mis selle seeliku juurde sobiksid ja oleksid kas nii lühikesed või seeliku sisse pandavad, et see vahva nööp ja volt välja ka paistaksid.

Seelik ise on väga mugav, küll aga nüüd lasen pesust läbi käia ja siis selgub, et kas on vaja veel kitsamaks teha või mitte. Olen nii kahevahel, et äkki on see ikka veidi lai mulle? Ma viimasel ajal pole kõhtu väga punni ka söönud, et sellele ruumi jätta. 😛 Samas on ju hea ja mõnus, kui mitte kuskilt ei pigista.

Korralik kaetud lõhik ja puha. Muidugi hakkasin hetkel kahtlema, et kas see ikka õigele poole avaneb. Aga ei viitsi kontrollida ka.. 😛

Tegelikult selle lõhiku servad on ikka ühtlased, kangamuster teeb trikki. Ja minu pikk bussis istumine ka vist.

Eks nüüd vaatab, mis järgmiseks saab. Ideed muudkui pressivad, kuid nüüdsest olen 4 päeva nädalas vabatahtlik, kuni juuni lõpuni, see võtab päris palju aega. 🙂

Lilleline trikotaažist suvekleit

Käisin ükspäev Tartus üle mitme mitme nädala. Sattusin mitmesse kangapoodi (otsisin suurt kalkarulli). Mujal suutsin kiusatustele vastu panna, kuid Solveigist ostsin ühele tulevasele kleidile voodri ning Abakhanist lisaks kalkale kaks trikotaažkangast (okei okei, Kangast ja Nööbist peitluku ka järgmisele kleidile). Esimesest peaks tulema seelik, teisest tuli kleit. Ikkagi Me Made May tulemas ja suvi tulemas ja üleüldse kaua ma hallilt riides käin ja halan, et mul mingi õmblemine välja ei tule? Noh, mitu asja on tõesti nässu läinud, kuid otsustasin muuta seda mustrit!

Burda 8/2012 mudel nr 115, tegin väikesed korrektuurid ja selline see kleit sai. Millised vaimustavad värvid, onju! nagu täpselt mulle mõeldud. 🙂 Ning kleit nii mõnus, et läheks kohe hullama!

Välja jätsin varrukad, lisaks lõikel ettenähtud sissevõtetele tegin rinna juurde väikese voldi lisaks, et midagi turritama ei hakkaks. Seljaosa tõstsin õlast 1,5cm, siis kadusid ebasobivad voldid ära. Alguses oli plaan alläär sirge teha, kuid proovides selgus, et selle tagant pikema allääre vastu polegi mul mitte miskit. Lihtsalt viimastel aegadel on see ebaühtlane seelikuäär nii popiks saanud, et seda on liiga palju tänavatel näha. Sellel lõikel aga on see kõik kuidagi nunnu.

(Kogu aeg vaja seletada, isegi pildi peal.)Ei mingeid nööpe ega lukke, lihtsalt üle pea ja valmis! Kangas on mõnus veniv ning keha vastas jahe (viskoosisegu). Oli 35% alla hinnatud, seega kui ma õigesti mäletan, läks kangas maksma umbes 8.50.

Huvitav, mis te arvate, on need roosid või pojengid? Mulle meeldib vist mõelda, et need on pojengid. Minu ühed lemmiklilled moonide kõrval.

Mõnus alt lai seelik on, õnneks kangas nii raske, et suure tuulega saba üle pea lendlema ei hakka. Vist. 😀 Tänu sellesamale raskusele on täitsa ilusasti ümber keha, näen täitsa numpsik välja, vähemalt enda arvates. 😛

Küljeõmblustesse paigutasin taskud. No et saaks tuus olla ja küünarnukini käed peitu vajutada. 😀

Kindlasti teen selle lõike järgi veel. Mõne mitteveniva kangaga. Peplum pluus kindlasti tuleb nunnu sellest. Ning pikkade varrukatega kleit. Kõigepealt tuleb aga mõned teised plaanid realiseerida – pintselseelik, püksid. Ning pooleli tiigripluus ka lõpetada, millega ma Instagramis lehvitasin. Mul sellel vaja vaid varrukaotsad lõpetada, ei tekkinud inspiratsiooni, kuidas seda teha ja nõnda jäi pluus nurka seisma.

Toredat kevade algust!

Kai-Epp

Lastetuppa kardinad – tihti taevas nähti tähti!

Eelmisel aastal tegin ühed vahvad tähtede ja kuuga kardinad lastele. Sinnamaani oli lastetoa aken täitsa paljas! Viimane paljas aken meie uues kodus. Aken on superlai – 2.70m. Nii kaua venis selle asja kordasaamine kardinapuu puudus (Tartusse on meil harva asja ning Jõgeval alati polnud näha õige pikkusega kardinapuud, kui käruga ehituspoodi läksime. Arvasime, et kolmemeetrine puujupp meie autosse ei mahu!)

Alguses proovisime siis Jyskist ostetud pikendatava kardinapuuga, mille ühe suurlinna käigu ajal ostsime. See oli aga metallist ning seinakinnitused peavad meil olema erineva pikkusega. Mees proovis ühte ja teistpidi, kuid ei õnnestunud tal asja niimoodi seina kinnitada, et julgeks miskit sinna külge panna. Vähemalt kuu aega seisis tühi kardinapuu akna kohal. 😀

Umbes nädal tagasi võtsime kätte ja läksime uuesti poodi puidust kardinapuud otsima. Leidsimegi! Ja tuli välja, et ei peagi lahtise pagassiluugiga koju sõitma – mahtus teine täpselt põiki autosse, ühtegi sentimeetrit ei oleks saanud kardinapuu pikem olla. Mina olin veidi ahistatud selle pika toika pärast, kuid noh, kodu nõuab ohvreid! Kuna seekord oli kardinapuu ja selle kinnitused puidust, sai neid kinnitusi lühemaks kärpida (akna kohal on süvend, keskele oli vaja pikemat kinnitust, kui äärtesse).  Kardinapuu seina ja voilaa, kardinad ka külge!

Õhuke kardin on meheema varalaekast. Kes teab, mis ajast ja kust see pärit. Kuid mulle hirmsasti see muster meeldib ning õnneks on ta ka piisavalt lai. Täitsa kodutunne tuli lastetoas peale!

Tähed ja kuu on kõik siksakiga külge õmmeldud, põhikangas on paks puuvillane. Mõnusalt muinasjutuline minu meelest!

Lapsed on nii rahul, nende meelest niiiiiii ilus ja ruttu jääb magama, sest täitsa pime on. Näha on küll, et sealt süvendist paistab ikkagi veidi valgust, kuid sellega peab hetkel leppima, kuniks me ükskord need süvendid “ära kaotame”. Praegu on öösel tegelikult õues üsna pime, popid LED-lambid tänavatel, mille valgusmüra on üliväike ning valgus otse tänavale suunatuna väga korralik. Kuid noh, suvi on ju tulemas, päev läheb ikka kukesammu kaupa järjest pikemaks ning varsti on jälle valged ööd!

Õmbluspraktika sai ju läbi! vol2.

Kui õmbluspraktika viimane päev oli, siis jäi  mul lõpetamata üks jakk. Nii äge jakk, et ma tahtsin seda väga ise lõpuni õmmelda. Lisaks noh, minu esimene voodriga jakk, mida õmmelnud olen. Õnneks oli juhendaja ka sellega nõus. Pidin kaasa lõikama veel üle 4 meetri kanti, et saaksin kõik servad sellega äärestada – nõnda tuleks stiil täpselt sama, nagu komplekti kuuluval seelikul, mille varem valmis sain.

Jaki lõige on Burda 1/2015 mudel 104. Ostsin selle Burda omale ka, seal on mitu mind erutavat lõiget. Ning sellise jaki peaks endalegi tegema.. 🙂

Kõik pildid on tehtud kahjuks vaid mobiiliga!

See jakk sai õmmeldud sellepärast, et spiraalseelikust jäi tohutult kangast üle ning oleks ju patt jätta seda kasutamata. Kliendile meeldis see idee ja jaki lõige ning asuda tuli tegudele! Komplekt kokku on täpselt praeguse ilma jaoks ning usun, et see naine tänaval küll märkamatuks ei jää! (ta on muidu ka selline särasilm ja positiivse energia kehastus, et ega ta muidu ka tänavaga kokku ei sula..)

Peitlukuga taskud tegin õmbluse vahele, kelmikalt veinipunased. Riputusaas on ka samamoodi punane. Natuke kelmikust ei tee kunagi paha ju!

Tepitud vatiiniga vooder tuli sissepoole ning nöörkant esitükkide vahele.

Ja viimistlus tuli kandipaelaga. Eks ma pean mingi hetk võtma omale mantlitegemise ka ette ning siis proovima ikka nö korraliku varianti mantli/jaki viimistlusest. Lihtsalt selle jakiga sobis see kandivärk paremini..

Järgmine kord näitan järgmiseid asju! 🙂

Päikest soovides
Kai-Epp

Koosõmblemine 2015 jaanuar – “midagi ihule ja hingele” – ööriided. Õmblesin öösärgi!

Heips taas!

Teate, vahepeal sai jaanuar otsa! Mulle oli see täielik üllatus. 😀 Aga kuna vahepeal ei adunud aja liikumist, siis pole ka ime. Igaljuhul koosõmblemisel on iga kuu oma teema, jaanuarikuu oma oli “midagi ihule ja hingele” – ööriided ning asun nüüd enda panust näitama.

Õmblesin omale öösärgi. Mees ja naabrinaine arvasid, et see oleks täitsa hea suvepluus, öösärgiks täielik raiskamine. 🙂 Mismõttes pluus, kleidiks liiga lühike? 😀

Lõige Burdast 11/2009 mudel 133.

Ennast on pildi pealt nii paljalt veider vaadata.. Samas suvel ju käisin küll nii paljalt. Aga noh, praegu ikka südatalv, seega silmale täiesti võõras. 😀 Ja noh, tahaks end ikka paremas vormis näha, kuid mis teha, fotoaparaat teeb teise pildi, kui silmad läbi peegli ja soovunelma. 😛

See hästi vahva kangas on kunagi ostetud Uuskasutuskeskusest. Täielikud aarete laekad on need poed. (Muide, kas teadsid, et nad avasid Paidesse ka oma poe?) Ju mingi nõukaaegne või millegisellesarnane puuvillane. Mu meelest täiega kaif muster! Lisandiks juurde veidi punast puuvillast.

Pildilt pole küll väga näha, aga kahe tissi vahel on äge pilu! Näis, kuidas sellisega magada on, kas on ka praktiline pilu või ei. 😀 Ja millal ma seda üldse katsetan, ma hetkel ei tea, sest üldiselt ma kodus magades ei kasuta riideid, kui magan. Siis on mugavam ja soojem (kui mu ema kunagi Uurali mägedes matkama käis, siis avastas ja mulle kunagi välja lobises, et nii on öösel soojem magada ja hommikul kergem teki alt välja saada). 🙂 Aga vahel juhtub, et kui meile tulevad külalised, kellega on suurem oht, et peab ootamatult end voodist välja ajama, ei tahaks küll paljalt ringi lipata. Või et läheme ise külla. Siis tahaks ikka numps välja näha, kaua ma mehe t-särke kasutan, arumaisaa?

Istuvus seljal pole just kõige parem. Samas ei saagi puuvillasest öösärk väga taljesse olla. Igaljuhul mureks oli taaskord see, et võtsin oma mõõtude järgi suuruse 40 lõikelehelt, kuid seljas oli see suur. Ma muidugi oleksin võinud lõiget mõõta, et olla asjas kindel, enne kui ma kangast midagi välja hakkan lõikama. Tegin külgedelt kaks cm ja taljest 6cm(mõlemalt küljelt) kitsamaks ja varrukaauk läks ka madalamale 3cm. Seljale jäid mingid voldid veidi, kuid ausalt mind need väga ei häiri. Magades kohe kindlasti mitte. 😀 Eks järgmine kord mõõdan lõikeid enne mahajoonistamist ja siis otsustan, mis suuruse välja lõigata.

Koosõmblemise järgmise teema on seotud valentinipäevaga. Miskit südametega.. Näis, mis mõtted pähe kargavad!

Järgmise korrani!

Armastusega
Kai-Epp