Kuidas vanast nahktagist kott sai. Pluss kakskümmend põlle!

Tere taas, toredad inimesed!

Mul oli täna tõeline fotoshuuuut, mis lendas täiega vastu taevast, kui pilte vaatasin (kõik pildid olid valesti fokusseeritud kuid seda nägin alles arvutis..). Seega ei näita ma neid asju, mis ma endale vahepeal olen õmmelnud, vaid midagi muud.

Telliti 20 põlle. Ühte tööõpetuse klassi. Et ikka riided rohkem puhtaks jäid. Väga põnev kogemus! Oli erinevaid kangaid, kõiki 4-5 meetrit ja siis kombineerisin neid, et ükski põll poleks ainult ühest kangast.

Hiljem selgus, et omatehtud lõige oli ülevalt veidi liiga lai. Täiskasvanutele täiesti hea kasutada, kuid lastele liiga lai rinnust (seal klassis käivad nii suured kui väiksed meisterdamas) – seega õmblesin ülesäärde väikse kummi, mis tõmbas vajaliku koguse kanga kokkupoole.

Põllesid õmmeldes rändas mu mõte taaskord sellele, et endal peaks ka ikka korralik põll olema, mida kokates ette panna. Ja mõnusad tööpüksid, mida remontides kanda.

Need põlled sisustasid minu jaanuari esimesi päevi ehk et võib loota palju õmblemist sel aastal? 😀

Ja jaanuarisse leidis tee veel üks tegemine – taaskasutus, mis mõlkus kaua peas. Oli üks ärakulunud tagi. Ja üks nahkseelik, millest olin juba jupi ära kasutanud ning ootasid kapis.

Tahtsin omale mõnusat kotti, mis oleks parajalt suur. No täitsa õnnestus!

Tütar poosetab sellega, sest ta suutis selle koti endale kaubelda juba siis, kui näitasin talle, mis mul valmimas on. Algul süda tilkus küll verd, kuid talle ka ju toredat kotti vaja. Käib sellega igal pool, kus võimalik.

Lukud on pärit ühelt vanalt jopelt. Vooder vana meestesärk. Õmblesin omatehtud lõike järgi mida võiks veidi kohendada. Ning ka veidi õmblustarkust sain juurde, mida siis järgmine kord paremini saaks teha. Samas üldmulje tuli sellel kotil küll selline, nagu tahtsin (sanga aasad oleksid pidanud küll kõrgemal olema, siis ripuks kott tühjalt kenamalt üle õla).

Oleksin pidanud kaare juures õmblusvarudesse säke tegema, et õmblus ilusasti seisaks. Selle võtan ette, kui laps koti tagasi annaks natukeseks..

No mulle lihtsalt meeldib teha selliseid natuke imelikke asju. 🙂 Ning väga hea meel on et FB grupis Õmblustuba on väga vahva aasta väljakutse, kus igas kuus on mingi teema. See kott mahtus napilt jaanuari teemasse – taaskasutus.

Tegelikult on ikka päris kahju, et laps selle koti endale sai. 😀

Parimate soovidega

Kai-Epp

 

 

Angooraingel

Oli üks imepehme kampsunihakatis, angooralõngast. Seisis ühe kaltsuka riidevirnas, üsna õnnetuna. Ilmselt seetõttu oli välja praagitud, et ta oli pesumasinas koku tõmmanud. Eks ma torkasin ta siis veel korra pesumasinasse, tulemuseks nii väike kamsik, et pane või lapsele selga. 😀 Kuid selgus, et seal olid ka mingid veidrad augud, mis siis vanutamise käigus suuremaks venisid ning väga pahades kohtades olid. Seega lapsele kõlbmatu.

Mingi aeg lubasin teha lapsele ingli, mis valvaks tema und. Mõneks ajaks see lubadus jäi, sest ühtegi selget ideed polnud. EstGildis oli uus lahing – kaltsust kaaslaseks, tekkis selleks ka kohe idee, kuid reaalsuses too idee ei toiminud, seega jäi poolikuks. Ja nii see september algas, ilma inglita. Kuid järsku tuli see kampsun meelde. Näppisin seda üht- ja teistpidi ning idee hakkas küpsema.
Siiski jäin nii hilja peale, enne kui mänguasja päris valmis sain – tiibade idee ei olnud reaalsuses nii tore, kui arvasin ning pidin mõtlema midagi muud välja. See mõtlemine on muutunud kuidagi väga pikaldaseks protsessiks mul.

Igatahes ingel on ehe ingel. Rõõmsameelne, helendav, pehme, soe.. Kui mu tütar selle avastas, siis soovis ta seda endale juba enne, kui jõudsin öelda, et see ongi temale. 🙂

Lisaks angooravillast kampsunile (oh neid lendlevaid ebemeid sellega kaasneb) kasutasin õmblemisjääke – veidi paela ja tülli ja padjatäidet.

Algul soovisin teha tiibu tüllist, mida olen PVA liimiga “tärgeldanud”, kuid see ebaõnnestus mul mitmel korral. Seega tegin sellestsamast kampsunist, millest ka nukk ise tehtud on. Tikkisin vaid ääred üle. Kokkuvõttes oligi see parem lahendus, sest see ingel rändab igaljuhul ööseks kaissu.

Selline muhedik ta saigi. Ise jäin rahule ja laps ka. Peale kooliminekut on küll väsimus nii suur, et nii kui pea patja puudutab, uni ka tuleb (nii mul kui tütrel), siis usun, et ingel aitab heade unede kohalejõudmisele kindlasti kaasa. 🙂

Armastusega
Kai-Epp

Me Made May ’14 kolmas ja neljas nädal.

Takkajärgi kokkuvõte (parem HIlja, kui Leida, olen seda alati öelnud!):

Kolmas nädal:

Teksaboolero Holger. Ja minu käsitöövõistluse kott. (see on mul alati kaasas, või siis see teine kott, punane, muid käekotte enam ei tunnista!)

Tegin omale trikotaažist seeliku. Sai Abakhani kangarestist kunagi soetatud see vahva triibuline kangas.

Tööl käimiseks ülimalt mugav – saab igatepidi liikvel olla. Samas kangas kipub ruttu välja venima, pole kõige kvaliteetsemate killast.. Peaks vist asjalikuma kangapoe leidma, kuid kus on ka mõistlikud hinnad??

Meduusisärk on juba vana lemmik, sobib paljude asjadega. See mummuline seelik on ka üks lemmikutest. Selle komplektiga on hea töötada. 🙂

Ja nõnda see MMM viimane nädal läks:

Üks vanemaid endiselt kasutuselolevaid ümbertehtud asju – mustad teksad. Läksid alt nii tobedalt laiaks. Ostsin kaltsukast ülemise osa tõttu, mulle just need tagataskud väga meeldivad!

Jalas ka väga mugavad, kuigi nad üldse ei veni. Tänu venimatusele on kaua ka vastu pidanud. 😀

Ühed valged püksid said samamoodi alt kitsamaks tehtud, mulle alt laienevad püksid kuidagi ei sobi ega meeldi, kuid second handidest on keeruline sirge lõikega või kitsaid pükse leida, vähemalt minul. Tavapoes muide on mul tihti veel keerulisem miskit leida, lähen seal liiga ruttu närvi vist. 😀

Kui püksid valmis said, kandsin neid kohe kaks päeva järjest. Mõnus õhuke teksariie, ideaalne suveks. Esimesel päeval kandsin neid ühe roosa särgiga, mis mulle väga meeldis, kuni kõhupeale tuli kuidagi üks auk. Otsustasin siis puhta ära augustada/ribastada ja veidi punuda. Õhk pääseb ilusasti ligi, palaval päeval oli see väga suur pluss! Külmal päeval muidugi mitte nii väga, samas tööl on mul päikselisel ajal pea alati palav.

Angelost on saanud ka üks lemmikuid riideesemeid.

Viimaseks näitan oma Rafaeli. Siin on vaid kleit seljas ilma muu tilu-liluta, kuigi tegelikult käisin sellega lasteaia lõpupeol. See on kõige vanem kasutuselolev ümbertehtud asi. Algul arvasin, et see oli peotelk, mida ribastasin, hiljem tuli välja, et baldahhiin. Igaljuhul sai hüüdnimeks telgikleit. Baldahhiinile veidi lisaks voodrina voodilina ja voilaa, äge kleit saigi valmis. Pilti peolt näidata ei saa, sest seal olen koos oma Härra Õigega, kuid ta ei taha avalikkuse ette tulla. 😉

Selle kleidiga on palju seikluseid olnud ning väärib minu garderoobis aukohta. 🙂 Hea meel on, et see taas mulle selga mahub (vahepeal 2-3 aastat seisis kapis niisama, seda ei raatsinud ka teistele ära anda) ning kannan uhkelt teinekordki. Igale poole siiski ei maksa seda kleiti panna, pilke on vahel liigagi palju. 😛

Uh, kui valged mu jalad on. Suvi, tule rutttttu!

 

 

Mida olen õppinud?

Esiteks vajan juurde praktilisi riideid.

Teiseks osad valmistehtud asjad pole siiski piisavalt mugavad või kantavad – ei lähe nendega lihtsalt kodust välja. Otsustasin nad lihtsalt oma elamisest likvideerida või siis ümber teha. Mis mul arus on olnud, et olen sellist praaki teinud? 😛

Kolmandaks isetehtud asju peaks ikka rohkem olema. 😀 Ma võin küll olla iseenda üle uhke ning öelda, et mu garderoobis on vaid omaõmmeldud ja teisel ringil olevad riided (no pesu ja sokid/sukad välja arvata :P), kuid esimeste protsent peaks palju suurem olema. Õnneks on mul valmimas plaan asjaolude parandamiseks.

Neljandaks.. Rohkem peaks olema riideid, mis arvestaksid kas suvekuumuse või jahedate ilmadega. Lisaks õmblemisele oleks vaja heegeldada ja kududa ja.. Ning tahaks, et lastel ja mehel oleks ka palju minutehtuid asju..  Ambitsioonid on kõrgel!!

Igaljuhul vana võlg tasutud, uute tegemiste juurde!

 

Armastusega

Kai-Epp

Kuidas värskendada kampsunit? Ehk siis.. lahinguväljal näeme!

EstGILD algatas taaskord käsitöölahingu, kus pidi andma kampsunile uue näo. Oluline oli, et kampsunit saaks ikkagi kanda, seega aksessuaare sellest teha ei saanud.

Ma haarasin kohe ideest kinni, sest mul oli juba mõnda aega üks idee. Idee tegemise käigus veidi muutus, kuid tulemusega olen igaljuhul väga rahul.

Algselt oli mul Uuskasutusest ostetud suhteliselt igav Montoni õhuke kampsun. Iseenesest hea lõikega ning mõnus kanda, aga no see igavus.. 😀

Juurde panin kleidipitsi, mis kunagisest kleidist üle on jäänud..

 

Igaljuhul väga mõnus tuuning on, ma ise nii vaimustuses. 😀 Ehk saavad teised ka aru, et need laigud on tiibade moodi? 😉

Kõik muu käis kiirelt, kuid ma otsustasin käsitsi ääred üle ääristada, sest mu masin pole veniva kanga siksakitamises just eriti osav ning teine masin ei tee üldse siksakki. 😀 Käsitsi õmblemisele kulus u 3 tundi.. 😛 Aga hea närvisiluv töö. 🙂

Nüüd mõtlen, et mis ma teen, lähen homme sellega tööle patseerima? 🙂

Turban on peas, sest värvin juukseid hennaga. Seekord otsustasin kohe pikemalt hennatada, ei tahtnud pildistamisega pimedani oodata. 🙂 Ega see juuksevärvimine on ka nagu käsitöö. Või siis kokkamine. Siiamaani on hennaga värvimine samuti mulle suurt rahuldust pakkunud, kuigi jah, pettuma pole pidanud kordagi, õmblemisega alati nii hästi ei lähe. 😀 Seekord aga läks. 🙂 Nüüd asun aga edasi õppima. 🙂

Päikest ja mõnusat kevadet!

Kai-Epp

Teksad kitsamaks

Tegin eelmine nädalavahetus ühed teksad kitsamaks, et neid saaks kanda ilma pideva üleskergitamiseta. Rohkem juttu minu teksablogis From Old Jeans.

Päikest põue ja põskedele! 🙂

Kai-Epp

 

 

Ostukott vanadest rõivastest

Oma teksablogis kirjutasin ma just uue postituse ühest vahvast kotist!

Ma armastan Nõmme turul käimist. Mees mul ka. 🙂 Kui võimalik, siis hangime suurema osa söögi just sealt. Kui mees kaasas on, siis suurem osa kraami mahub ta seljakotti, kuid alati jääb üks kott puudu.. No ja kui ma üksi käin, siis on igasugune asjalik kott üleüldse puudu. No on väiksemad, kuid nad on juba ajaga koledaks läinud. Ning väiksemaid kotte on järjest tihedamini lastel vaja.

Seega tervitasin rõõmuga EstGILDi nädalavahetuse projekti: Lahinguväljal näeme.

Kott kokkupanduna ei võta palju ruumi käekotis. 🙂

Kõige ülemine ots on tehtud pluusist, mis hoolimata minu armastusest tema vastu ei sobinud mulle kuidagi.

Siis on seal kaks tükki ühtedest eriti edevatest (minu jaoks) meesteteksadest.

Ülejäänu on ühest väga vahvast seelikust, mis samamoodi mitte kuidagi ei suutnud minu figuuri ilusamaks meelitada.

Nüüd jääb üle oodata, millal terveks saame terve perega (peamine haiglane olen mina) ning turule!

Pildid tegin mina ja minu 9-aastane poeg. 🙂

 

Päikest põue saates

Kai-Epp