Õmmeldud minion / Self sewed minion

Heihei üle väga pika aja!

Ei ole mul mõtet rääkida kiirest aasta lõpust ning plaanidest uueks aastaks! Olen õnnelik, et teen seda postitust ning loodan, et järgmine tuleb juba varsti.. Igaljuhul olen leidnud tee tagasi masina juurde ning olen sellega väga rahul.

Mul on üks väga tore pisike sugulane, kes on vist maailma suurim minionide fänn. Kui algul mõtlesin õmmelda minionipiltidega kangast pusa, siis selgus, et Eestis on saada küll (päris kallist) t-särgikangast, kuid dressiriiet peaks tellima välismaalt. Et idee tekkis liiga hilja, siis pidin ümber mõtlema oma plaanid. Facebooki toredas Õmblustoa grupis sain hea idee õmmelda minion ise ning see idee meeldis mulle väga!

Selline see õmmeldud käsilane sai. Tegin pisikese, et oleks mugav kaasa võtta. Alati kui võimalik, kasutan taaskasutusmaterjale, nii ka seekord. Õmblesin masinaga, käsitsi, veidi ka tikkisin. Kokku 9 tundi rahulikku tööd!

Ma nii oleksin tahtnud seda kinki ise üle anda, et näha, kas väike sõber on kingiga rahul või mitte. Paraku läks meil auto nii lootusetult katki päev enne pidu. Õnneks on siiski lootus olemas, et päris autovahetust veel tegema ei pea (me viimasel ajal hoiame selles osas vaat et hinge kinni). 🙂

Viimasel pildil on minion kõrvuti mu telefoniga, et näha eluka suurust.

Lõike genereerisin pinteresti abiga. Selliste tegelastega on nõnda, et neid müügiks ei maksa järele teha, kinkida ja enda tarbeks teha võib siiski. Päris huvitav väljakutse oli endale ning ma tõesti tõesti loodan, et kui postikana paki kohale saab viidud, et kingiga ka rahule jäädakse!

Tütar tegi temaatilise kaardi ka juurde. Mulle väga meeldib tema joonistusstiil, tema maailmakujutus ja detailide tähelepanek on väga lõbus ja omapärane.

Järgmise kohtumiseni!

Parimate soovidega
Kai-Epp

Puuvillasest krepist sinine pluus.

Et siis baasriietuse juurde, jah? 😀

Mul on vaja pluuse(lisaks kõigele muule), just selliseid lihtsamaid (just värvi poolest), mis toetaksid mu värvilisi asju ning tekitaksid juurde riiete kombineerimisvõimalusi. Leidsin ühe puuvillase kreppkanga, mis rändas minuni talvel, kuid tehtud on vast 20-30 aastat tagasi. Täpselt ühe pluusi jagu. Ja täpselt selline tumesinine, nagu mulle meeldib ja sobib.

Võtsin ühe kleidilõike ja tegin veidi ümber, jätsin ühed sissevõtted tegemata ja selline see pluus välja kukkus. Kuna tegu on kreppkangaga, siis veidi raske oli teda ikkagi töödelda, triikimise käigus veidi kaenlaauk venis välja, kuigi ma õmblemisel püüdsin ollaväga hoolas, et ei venitaks, triikimisel üritasin ka olla, aga siis läks veidi venima see asi.. Ehk pesu aitab ja siis uus triikimine – proovin paika aurutada (kui seda üldse pärast pesu vaja on).

Tegin nii pika, et saaks kanda nii kõrge kui madala värvliga pükste peal või sees (või ka seelikuga). Tahtsin et oleks veidi lohvakas see pluus, et ei ahistaks ning erineks trikotaažsärkidest. Oleksin siiski võinud panna liimiriiet nt õmblustesse(väljavenimise vastu) ning kindlasti kraesse ja lõikekohasele kandile, kuid mõtlesin, et ma tahan ju, et see lohvakas oleks. No mida liigset mõtlemist! 😛

Mulle siiski meeldib see krae ja varrukad ja selle pluusi olemus ning seljas on ka väga mõnna. Ses suhtes olen väga rahul!

Pildid on tehtud pärast pikka tööpäeva, mistõttu pole tegu ideaalselt triigitud pluusiga, vaid ikka tegutsemisejälgedega (plekid pole õnneks näha, vist :P).

Nüüd tekib küsimus, et kust saaks säravvalget trikotaaži t-särkide jaoks? See oleks järgmine plaan, enne kui lähen oma särtsakamate kangaste kallale (mis muide suures jaos on sinised 🙂 ).

Päikest soovides
Kai-Epp

Lilleline trikotaažist suvekleit

Käisin ükspäev Tartus üle mitme mitme nädala. Sattusin mitmesse kangapoodi (otsisin suurt kalkarulli). Mujal suutsin kiusatustele vastu panna, kuid Solveigist ostsin ühele tulevasele kleidile voodri ning Abakhanist lisaks kalkale kaks trikotaažkangast (okei okei, Kangast ja Nööbist peitluku ka järgmisele kleidile). Esimesest peaks tulema seelik, teisest tuli kleit. Ikkagi Me Made May tulemas ja suvi tulemas ja üleüldse kaua ma hallilt riides käin ja halan, et mul mingi õmblemine välja ei tule? Noh, mitu asja on tõesti nässu läinud, kuid otsustasin muuta seda mustrit!

Burda 8/2012 mudel nr 115, tegin väikesed korrektuurid ja selline see kleit sai. Millised vaimustavad värvid, onju! nagu täpselt mulle mõeldud. 🙂 Ning kleit nii mõnus, et läheks kohe hullama!

Välja jätsin varrukad, lisaks lõikel ettenähtud sissevõtetele tegin rinna juurde väikese voldi lisaks, et midagi turritama ei hakkaks. Seljaosa tõstsin õlast 1,5cm, siis kadusid ebasobivad voldid ära. Alguses oli plaan alläär sirge teha, kuid proovides selgus, et selle tagant pikema allääre vastu polegi mul mitte miskit. Lihtsalt viimastel aegadel on see ebaühtlane seelikuäär nii popiks saanud, et seda on liiga palju tänavatel näha. Sellel lõikel aga on see kõik kuidagi nunnu.

(Kogu aeg vaja seletada, isegi pildi peal.)Ei mingeid nööpe ega lukke, lihtsalt üle pea ja valmis! Kangas on mõnus veniv ning keha vastas jahe (viskoosisegu). Oli 35% alla hinnatud, seega kui ma õigesti mäletan, läks kangas maksma umbes 8.50.

Huvitav, mis te arvate, on need roosid või pojengid? Mulle meeldib vist mõelda, et need on pojengid. Minu ühed lemmiklilled moonide kõrval.

Mõnus alt lai seelik on, õnneks kangas nii raske, et suure tuulega saba üle pea lendlema ei hakka. Vist. 😀 Tänu sellesamale raskusele on täitsa ilusasti ümber keha, näen täitsa numpsik välja, vähemalt enda arvates. 😛

Küljeõmblustesse paigutasin taskud. No et saaks tuus olla ja küünarnukini käed peitu vajutada. 😀

Kindlasti teen selle lõike järgi veel. Mõne mitteveniva kangaga. Peplum pluus kindlasti tuleb nunnu sellest. Ning pikkade varrukatega kleit. Kõigepealt tuleb aga mõned teised plaanid realiseerida – pintselseelik, püksid. Ning pooleli tiigripluus ka lõpetada, millega ma Instagramis lehvitasin. Mul sellel vaja vaid varrukaotsad lõpetada, ei tekkinud inspiratsiooni, kuidas seda teha ja nõnda jäi pluus nurka seisma.

Toredat kevade algust!

Kai-Epp

Lastetuppa kardinad – tihti taevas nähti tähti!

Eelmisel aastal tegin ühed vahvad tähtede ja kuuga kardinad lastele. Sinnamaani oli lastetoa aken täitsa paljas! Viimane paljas aken meie uues kodus. Aken on superlai – 2.70m. Nii kaua venis selle asja kordasaamine kardinapuu puudus (Tartusse on meil harva asja ning Jõgeval alati polnud näha õige pikkusega kardinapuud, kui käruga ehituspoodi läksime. Arvasime, et kolmemeetrine puujupp meie autosse ei mahu!)

Alguses proovisime siis Jyskist ostetud pikendatava kardinapuuga, mille ühe suurlinna käigu ajal ostsime. See oli aga metallist ning seinakinnitused peavad meil olema erineva pikkusega. Mees proovis ühte ja teistpidi, kuid ei õnnestunud tal asja niimoodi seina kinnitada, et julgeks miskit sinna külge panna. Vähemalt kuu aega seisis tühi kardinapuu akna kohal. 😀

Umbes nädal tagasi võtsime kätte ja läksime uuesti poodi puidust kardinapuud otsima. Leidsimegi! Ja tuli välja, et ei peagi lahtise pagassiluugiga koju sõitma – mahtus teine täpselt põiki autosse, ühtegi sentimeetrit ei oleks saanud kardinapuu pikem olla. Mina olin veidi ahistatud selle pika toika pärast, kuid noh, kodu nõuab ohvreid! Kuna seekord oli kardinapuu ja selle kinnitused puidust, sai neid kinnitusi lühemaks kärpida (akna kohal on süvend, keskele oli vaja pikemat kinnitust, kui äärtesse).  Kardinapuu seina ja voilaa, kardinad ka külge!

Õhuke kardin on meheema varalaekast. Kes teab, mis ajast ja kust see pärit. Kuid mulle hirmsasti see muster meeldib ning õnneks on ta ka piisavalt lai. Täitsa kodutunne tuli lastetoas peale!

Tähed ja kuu on kõik siksakiga külge õmmeldud, põhikangas on paks puuvillane. Mõnusalt muinasjutuline minu meelest!

Lapsed on nii rahul, nende meelest niiiiiii ilus ja ruttu jääb magama, sest täitsa pime on. Näha on küll, et sealt süvendist paistab ikkagi veidi valgust, kuid sellega peab hetkel leppima, kuniks me ükskord need süvendid “ära kaotame”. Praegu on öösel tegelikult õues üsna pime, popid LED-lambid tänavatel, mille valgusmüra on üliväike ning valgus otse tänavale suunatuna väga korralik. Kuid noh, suvi on ju tulemas, päev läheb ikka kukesammu kaupa järjest pikemaks ning varsti on jälle valged ööd!

Õmbluspraktika sai ju läbi! vol2.

Kui õmbluspraktika viimane päev oli, siis jäi  mul lõpetamata üks jakk. Nii äge jakk, et ma tahtsin seda väga ise lõpuni õmmelda. Lisaks noh, minu esimene voodriga jakk, mida õmmelnud olen. Õnneks oli juhendaja ka sellega nõus. Pidin kaasa lõikama veel üle 4 meetri kanti, et saaksin kõik servad sellega äärestada – nõnda tuleks stiil täpselt sama, nagu komplekti kuuluval seelikul, mille varem valmis sain.

Jaki lõige on Burda 1/2015 mudel 104. Ostsin selle Burda omale ka, seal on mitu mind erutavat lõiget. Ning sellise jaki peaks endalegi tegema.. 🙂

Kõik pildid on tehtud kahjuks vaid mobiiliga!

See jakk sai õmmeldud sellepärast, et spiraalseelikust jäi tohutult kangast üle ning oleks ju patt jätta seda kasutamata. Kliendile meeldis see idee ja jaki lõige ning asuda tuli tegudele! Komplekt kokku on täpselt praeguse ilma jaoks ning usun, et see naine tänaval küll märkamatuks ei jää! (ta on muidu ka selline särasilm ja positiivse energia kehastus, et ega ta muidu ka tänavaga kokku ei sula..)

Peitlukuga taskud tegin õmbluse vahele, kelmikalt veinipunased. Riputusaas on ka samamoodi punane. Natuke kelmikust ei tee kunagi paha ju!

Tepitud vatiiniga vooder tuli sissepoole ning nöörkant esitükkide vahele.

Ja viimistlus tuli kandipaelaga. Eks ma pean mingi hetk võtma omale mantlitegemise ka ette ning siis proovima ikka nö korraliku varianti mantli/jaki viimistlusest. Lihtsalt selle jakiga sobis see kandivärk paremini..

Järgmine kord näitan järgmiseid asju! 🙂

Päikest soovides
Kai-Epp

Õmbluspraktika – mida ma teinud olen?

Kui ma Palamusele kolisin, siis oli selge, et ma annan endale võimaluse hakata tegelema põhjalikumalt oma kirega – käsitööga.Tänu töötukassale tekkis mul võimalus läbida tööpraktika. Esialgu üritasin leida juhendajat Jõgevalt, kuid see ei õnnestunud. Takkajärgi olen isegi rahul, et nii läks, kuigi algul igapäevaselt bussiga Tartu vahet (40km) siiberdada tundus väga väsitav. Tartust õiget kohta otsides lähtusin loogikast (tartu.ee lehelt leidsin kõik õmblusteenust pakkuvad ettevõtted, valisin asukoha poolest sobivad välja) ning sisetundest (googeldasin väljavalituid, praakisin välja need, mis mulle miskipärast ei meeldinud).

Sõelale jäi kolm kohta, millest üks(Piret Mägi Õmblustuba) tundus eriti tore olevat. Miks? Ma ei tea, lihtsalt tunne oli õige. Selle õmblustoa esimesena ka “ette võtsin”, kui läksin end praktikale pakkuma. Kuigi plaanisin minna ka kahte järgmisesse, jäi nendesse minemata, sest tunne oli lihtsalt õige! Mul täiega vedas, et (tol hetkel veel tulevane) juhendaja mulle JAH sõna ütles. Jäi mulje, et meil saab tore olema. Ja noh, üllatus missugune – me klapime tõesti hästi ja ma sain endale niiii toreda mentori ja tuttava ning loodetavasti kasvab sellest ka  sügav sõprus välja. 🙂 Muidugi lisaboonus suurepärase inimese leidmisele oli see, et ta oskab mind juhendada just nii, nagu mulle sobib. Tema õmblusvõtted on kõik umbes sellised, nagu mina olen ette kujutanud. tema suhtumine õmblemisse on selline, nagu mina ette kujutan, et mul võiks olla. Seega.. Nagu lotovõit!

27. jaanuar on viimane päev mul seal ning ausalt, hinge kraabib. Jah, kodused igatsevad – naine ja ema on nii palju eemal ning nii mõnigi asi on viibinud selletõttu. Kuid teiselt poolt – ma leidsin oma eneseusu niidiotsa. Ma õppisin nii palju. Ma tahaks õppida veel rohkem. Ma avastasin, kui suur on see rahulolu, kui tuleb klient, proovib minu väljalõigatud ja kokkuõmmeldud asja ning naudib tulemust. Kui inimesel läheb silm ja hing särama, sest ta sai endale imelise eseme garderoobi. Kodused näevad, et ma teen, mida armastan ning nad on sellega väga rahul.

Minu äriplaan sai mõned põhimõttelised muudatused tänu praktikale. Minu suhtumine on ka palju muutunud. Ning parim on see, et mul on olemas suur tugi – nagu ilmasammas on see Piret! Kuigi ta on pisike ja armas naine, siis ikkagi nagu ilmasammas, sest ta on pakkunud tuge sellistes (mitte ainult õmblus- ja käsitöömüügi) teemades, mida ma mujalt saanud pole. Mis mul muud üle jääb, kui tänada saatust ja sisetunnet, et ma just sealt uksest õigel hetkel sisse astusin. 🙂

Nüüd aga mõned asjad, mis ma seal tegin:

Imetore krimpleenkleit. Ühele vanemale prouale oli tema kallim reisilt kingiks toonud kleidikanga (no kas on olemas veeel romantilisemat kingitust, ma küsin??). Muide suurem osa õmblejate kliente ongi 50+. Naised, kes teavad, mida nad tahavad ning kes tahavad tõelist kvaliteeti ja spetsiaalselt neile tehtud rõivaid. Ja pole vähe ka marudaid prouasid, kelle vanus 65+. Isver, meil on veel terve elu ees!! 🙂 Kleidilõige oli äkki Modenist?

Juubelikleit. Taaskord ühele armsale vanaprouale. Tal juubel tulemas, tellis selle jaoks omale kleidi. Lõige on Burdast, kuid krae lõige Modenist. Sellel kleidil imeline lilla viskoosist vooder ka.

Krae lähemalt ka. 🙂

Ühele vahvale naisele (kõik kliendid ongi vahvad, täpselt nagu Piret ise) tegin kaks triibuseelikut. Esimesest ei taibanud üldse pilti teha, see sai sinisetriibuline, teisest valmispilti mul pole (veel). Esimesel sai lõikekohane kant seeliku ülaossa ja kaetud lõhik taha, teisel eraldi värvel ning lõhik hoopis vasaku jala peale.

Päris huvitav oli voodriga kaetud lõhikut teha. Kindlasti otsin võimaluse, et seda veel proovida. Palju lihtsam, kui alguses tundus! Olen aru saanud, et seda kasutatakse peamiselt mantlitel ja jakkidel, kuid mu juhendaja ütles, et tema otsib alati võimalusi selle tegemiseks, sest seda on lihtsalt nii tore teha. On tõesti!

Ning üldse teha rahvustriibulise seeliku ebatüübiliselt pliiatsseelikuna – kliendil oli ikka superäge idee!

Kahest kangast kleit. Mõlemad väga efektsed kangad ja sobisid superhästi kandjale. Kuna kuldset kangast oli täpselt jaopärast, siis oli eesmärk kasutada seda võimalikult palju ära ning ülejäänud osa mustast kangast. Alt veidi kitsenev, taga kaetud lõhik. Sellisega läheks isegi pidusse ju!

Imeline spiraalseelik kahest villasest kangast. Ideaalne praeguseks ilmaks. Viskoosvooder sees. Lõige on Burdast. Hästi huvitav lõige. Ning üks väheseid lõikeid, mida põhimõtteliselt üldse ümber ei teinud, teatud kohtadest võtsin vaid kitsamaks, et istuks hästi. Muidugi selletõttu, et ebaühtlaselt võtsin kitsamaks, pidi alläärega hiljem rohkem vaeva nägema, et saada seda ühtlasemaks. Kuigi lõige juba oli mõeldud selliseks boheemlaslikuks. Need kangad täiendavad üksteist ning see tegumood ja olek sobib kandjale superhästi. Spiraalseelik on aga paras kangaröövel – selle seeliku peale (peaaegu maani) läks kokku 4,6m kangast. Muidugi jäi sealt paras ports üle. Mõtlesime, mis sellega teha. Egas miskit, hetkel õmblen sellele ägedat jakki juurde. Tundub, et tuleb selline komplekt, mis tänavel möödudes päid pöörama paneb. 🙂

Lisaks sellele jakile on üks tohutult ilusate värvidega suvekleit mul pooleli, need mõlemad asjad peaksid teisipäeva õhtuks valmis saama.

Kuid ega need pole kõik, mis ma õmmelnud olen. Lihtsalt kõik pole pildile saanud. Tihti on selline hasart sees, et pole meeles pilti teha, katsuks adrenaliinilaksu all olles käed vappumast hoida. Teiseks mõned ei soovi, et neist tehtaks pilti, kui eseme üleandmine on. Ning enne lihtsalt ununeb. Tempo on üllataval kombel kogu aeg ikka korralik olnud, tööd ikka piisavalt. Mäletan, et kui praktikakohta küsima läksin, ütles juhendaja, et ta pole kindel, kui palju tööd tuleb, et mida ta mulle õpetada saab (õmblejatöö lihtsalt on selline, et sa ei tea, mis järgmine kuu sulle toob). Leppisime kokku, et eks ma siis hakkan oma asju tegema, kui tööd peaks vähe olema. Reaalsuses pole ma isegi jõudnud oma asjade peale mõelda ka. Ja see on olnud äge, et just nii läks!

Igaljuhul vähemalt ühed viigipüksid, passega pluus (ja sellele ka vöö), mõni kleit ja seelik on pildilt välja jäänud. Hetkel kõik ei meenugi. Küll aga loodan, et kõik õpitu näppudes ja kahe kõrva vahel talletus. 🙂 Ja kui miskit on meelest läinud – ju tuleb üle küsida!

Ausalt, olen üdini rahul. 🙂

Järgmiste lugemisteni!

Armastusega
Kai-Epp

No kui üks asi ikka nii viltu kisub..

Käin ja podisen nüüd.. Ja see pole mitte esimene viltuläinud asi. Lihtsalt mõnda asja pole tahtnud isegi näidata, selle puhul on veel lootust saada asja.

Elutuppa on vaja kardinat. Tahtsin proovida rooma kardina õmblemist, sobiks ideaalselt. Leidsin väga hea õpetuse ka, piilu SIIA.

Kõik oleks võinud justkui ilus olla, sest idee oli, kangas oli(kangavahetusest saadud suve alguses, plaanisin sellest diivanipatjadele katted teha) ja tahtmist ka kui palju. Kuna kangas oli siiski õhuke ning ei tahtnud sellesse õmmelda kanaleid, kuhu puuliistu saaks torgata, mõtlesin panna kangale voodri. Mis kokkuvõttes juhtus, ei saa aru, sest mõõtsin mitu korda ja arvutasin hoolikalt. Kuid..

Kanalid liistudele on liiga kitsad, kardin sai mõni cm liiga kitsas. Kõik oleks justkui pidanud klappima, kuid ei teinud seda siiski. Blah!!

Mis nüüd teha, ei tea. 😀 Peaks üles harutama ja proovima uuesti, kuid tuju läinud. Kangas on imeline, see sobib väga hästi meile elutuppa, kui saaks vaid kuidagi selle reaalselt kardinaks, mis tast muidu kasu?

Lähen podisen nüüd edasi. 😛

Loodan, et teil, mu kallid lugejad, läheb õmblemisega paremini!

Kai-Epp

Me Made May ’14 esimene (poolik) nädal

Ei tea veel, mis on Me Made May ’14? Loe minu blogist või siis Zoe blogist. Või mõlemast. 🙂

Millesse ma end mässinud olen?? 😀

Eile oli aeg mai esimeste päevade kokkuvõtteks. Aga ei jõudnud, olin suurest õmblemisest invaliidistunud. Õnneks on mu keha taastuv loodusvara (ja loodan, et onseda veel aastakümneid) ning ma siiski liigun ja toimetan. Homme-ülehomme pean siiski kleidi valmis saama sõbrannale ning siis tegema enda kevadkleidi valmis ja mida kõike veel. Mulle meeldib, kui on palju tegemist! 🙂

 

EDIT VOL1:

Igaljuhul esimene pilt Angeloga (sellise nime mult see kampsun sai) on mul telefonis. Telefoni jätsin aga täna tööle laua peale, seega seda pilti te ei näe! No kujutage ette, et see kampsun ja mustad teksad (mille olen ise lühemaks ja kitsamaks teinud, et oleks ikka mõnus ja trendikas) on minu seljas. 😛 Muide kanda oli seda väga huvitav, tuul paitas selga. 🙂

See aga pilt järgmisest korrast. Väga mõnus kodune komplekt. Maika on justkui omatehtud. Ehk siis Marati maika, millele mõni aasta tagasi joonistasin valgendajaga meduusi peale. Üks kiftimaid äkkprojekte, mis ma teinud olen. Seelik on kaltsukast.

Maksikleit, mis tehtud eelmise aasta suvel. Kandsin seda toona vaid 2 korda, kuid rinnaesine ei istunud ilusasti ja kleit jäi seisma. Muidu aga mulle väga meeldis. See kangas, need värvid, mõnus õhuline puuvillane, miskipärast lummav lõige (jah, ma tean, et mind võib täiega rasedaks pidada selle kleidiga :P), kuid selle lõike juures ongi see hea, et ma võin vabalt pidada maha ühe söögiorgia ja mitte keegi ei saa aru, sest kuskilt ei punnita! 😛

Võtsin kätte ja tegin rinnaosa voldid uuesti ning nüüd jäin asjaga väga rahule. Väike jama selles, et eelmine suvi tegin kleidi täpselt oma mõõtude järgi (mitte et neid mõõte oleks selle lõike jaoks väga palju vaja olnud), nüüd on mõõdud veidi teised ning tunnen, et kui peaksin ideaalkaalu saavutama, siis kleit jääb suureks. Veel õlapaelad eriti ei vaju, kuid dekoltee tundub veidi kahtlane. Kuid ehk oli vale rinnahoidja süü. Proovin teinekord uuesti!

Niimoodi käisin täna tööl. Suht maani maksikleidiga on ikkagi veidi keeruline lastega toimetada ja mööda treppe “joosta”, söögipotid käes. Siiski miskit ei kahetse! Mulle meeldib kanda kleite ja seelikuid. Ning nagu Estagi ütles, siis peale kleitide kandmist tundub, nagu pükse kandes oleks miskit puudu. Nii ta kipub olema ka minul. Seega kui vähegi tuju on, siis kleit selga. Ja kui pole, siis õige kleidiga saab tuju luua! 😛 Vahel siiski kannan ka pükse. Sellisel juhul tuleb lihtsalt rohkem “pingutada”, et sisemine tunne oleks sama kõrgel, kui kleidiga. Vähemalt üldjuhul on nii. Kui just püksid pole isetehtud. 😀

Igaljuhul homseks on riided valmis, tuju on hea, nüüd tuttu! 🙂

Armastusega

Kai-Epp

 

EDIT VOL2. See maksikleit tegelikult leidis kandmist ju eile, seega juba uuel nädalal. Aga noh, mu pea nii mõtteid täis, pole ime, et kõik kuupäevad ja nädalapäevad ja muud asjad sassis. Vabandust väga. 🙂

Kuidas värskendada kampsunit? Ehk siis.. lahinguväljal näeme!

EstGILD algatas taaskord käsitöölahingu, kus pidi andma kampsunile uue näo. Oluline oli, et kampsunit saaks ikkagi kanda, seega aksessuaare sellest teha ei saanud.

Ma haarasin kohe ideest kinni, sest mul oli juba mõnda aega üks idee. Idee tegemise käigus veidi muutus, kuid tulemusega olen igaljuhul väga rahul.

Algselt oli mul Uuskasutusest ostetud suhteliselt igav Montoni õhuke kampsun. Iseenesest hea lõikega ning mõnus kanda, aga no see igavus.. 😀

Juurde panin kleidipitsi, mis kunagisest kleidist üle on jäänud..

 

Igaljuhul väga mõnus tuuning on, ma ise nii vaimustuses. 😀 Ehk saavad teised ka aru, et need laigud on tiibade moodi? 😉

Kõik muu käis kiirelt, kuid ma otsustasin käsitsi ääred üle ääristada, sest mu masin pole veniva kanga siksakitamises just eriti osav ning teine masin ei tee üldse siksakki. 😀 Käsitsi õmblemisele kulus u 3 tundi.. 😛 Aga hea närvisiluv töö. 🙂

Nüüd mõtlen, et mis ma teen, lähen homme sellega tööle patseerima? 🙂

Turban on peas, sest värvin juukseid hennaga. Seekord otsustasin kohe pikemalt hennatada, ei tahtnud pildistamisega pimedani oodata. 🙂 Ega see juuksevärvimine on ka nagu käsitöö. Või siis kokkamine. Siiamaani on hennaga värvimine samuti mulle suurt rahuldust pakkunud, kuigi jah, pettuma pole pidanud kordagi, õmblemisega alati nii hästi ei lähe. 😀 Seekord aga läks. 🙂 Nüüd asun aga edasi õppima. 🙂

Päikest ja mõnusat kevadet!

Kai-Epp

Retuusid tütrele

Tütar on totaalne retuusihull. Ta vist muud ei kannakski!

Ottobre’st (6/2012, lõige nr.26) sain lõike. Suurunumber (122) oli õige, kuid mu pisike on nii kleenu, et vähemalt pildipealt on tunne, et veidi laiaks jäid (ega ma koonerdasin õmblusvarudega küll, aga no siiski). Samas talle endale väga meeldivad, et hea mugav pidi olema.

Õmblusmasin on ikka veider. Ise otsustab, millise pistelaiuse teeb. Nõela oleks pidanud ka vist poest veidi suurema tooma..

Siiski on lapsel väga mõnusad retuusid, millega ringi sahmida ja poosetada. Pealegi tema praeguse kasvutempo juures on suveks need täpselt parajalt.

Veel on kangast, et saaks katsetada ja proovida. Kui käppa saan korralikult, just selle masinatunnetuse veniva kanga koha pealt (mul eriti kapriisne masin ka), siis proovin endale ka teha.

Veniva kanga nõel on ikka superhea ja vajalik asi – jätab kanga ilusasti terveks ning veniv niit on ka hea. Ma ei tea, miks ma need alles nüüd avastan! 😀