Kui öko on piisavalt öko? Kangast meigieemalduslapid

Oma kõiksugu lugemiste ja uurimiste ja mõtlemistega olen jõudnud sinnamaale, et tahaks tarbida vähem, teadlikumalt ja nö lõpuni. Kui võimalik, siis parandada, taaskasutada või ära anda. Kui võimalik, jätta ostmata. Kui võimalik, jätta (õmblemisel) vähem jääke.

See viis mind selleni, et tekkis tõrge vatipatjade ostmisel. Iseenesest olin juba aastaid näinud, kuidas osad õmblevad tekstiilist lapikesi ning olen mõelnud, et kuidas nad küll viitsivad?

Puuvilla kasvatamine on tohutult veekulukas tegevus. Puuvill kasvab seal, kus puhta veega kitsas käes. Pluss selleks, et vatt valgeks saaks, tuleb seda ju veel pleegitada. Ja mina viskan suure vaeva pärast ühekordset kasutust prügikasti/tulle. See pole ju jätkusuutlik! Iga kord, kui meiki eemaldan (5-6 korda nädalas), läheb 2-3 vatipatja(ei saa vähemaga hakkama), mis tähendab, et ma ostsin neid üsna tihti. (Pluss see kilepakend iga kord!)

Alternatiivile mõtlesin ammu, kuid tegudele jõudsin nüüd. Tegin ühest ülejäänud kangajupist (kuigi ärakulunud froteerätik või flanellpluus oleks veelgi etem – pole selliseid asju kodus hetkel) endale meigieemalduseks lapikesed. Tegin nii suured, et piisaks ühest üheks korraks. Ja et mu klaastoosi ära mahuksid.

Ilurutiin näeb õhtuti välja nii: võtan kookosrasva ning sulatan selle peos vedelamaks. Hõõrun näole laiali, saades sellega kogu meigi nö lahti. Niisutan oma froteelapi (vanasti vatipadja) sooja veega ning tõmban sellega näo puhtaks. Kookosrasv võtab hästi ka ripsmetušši lahti (paremini, kui paljud spetsvahendid).

Veendun, et nahk on puhas meigist ja liigsest kookosrasvast, loputan lapikese ära ning panen kuivama. Kui pesu pesen, läheb see lapike pesumasinasse teiste asjade vahele. Lapi kuivatamine on vahepeal oluline, sest pesu ma iga päev ei pese ja muidu hakkavad bakterid vohama.. Samas pesumasinas võtavad nad nii vähe ruumi, et märkimisväärselt rohkem vett, pesuvahendit ja elektrit ei kulu.

Enne, kui viitsisin ümmarguseid lappe äärestama hakata, tegin nädalajagu lihtsalt kangatükiga proovi, et ega see kasutamata frotee nahale liiga karm pole. Tundus sobivat ideaalselt ning olen endiselt superrahul endaga.

Kui juba need kangajäägid välja kaevatud olin, otsustasin lahendada veel ühe kaua kestnud probleemi – põrandapesulapp. St mul oli see, kuid lihtsalt üks lai kangas, mis kippus maha libisema mu põranda”kaabitsalt”. Seega tegin uue, kitsama ja trukkidega.

Disaini peab veel parandama, et asi lihtne, kuid toimiv oleks.

Järgmise korrani!

Kai-Epp

Advertisements

Lastetuppa kardinad – tihti taevas nähti tähti!

Eelmisel aastal tegin ühed vahvad tähtede ja kuuga kardinad lastele. Sinnamaani oli lastetoa aken täitsa paljas! Viimane paljas aken meie uues kodus. Aken on superlai – 2.70m. Nii kaua venis selle asja kordasaamine kardinapuu puudus (Tartusse on meil harva asja ning Jõgeval alati polnud näha õige pikkusega kardinapuud, kui käruga ehituspoodi läksime. Arvasime, et kolmemeetrine puujupp meie autosse ei mahu!)

Alguses proovisime siis Jyskist ostetud pikendatava kardinapuuga, mille ühe suurlinna käigu ajal ostsime. See oli aga metallist ning seinakinnitused peavad meil olema erineva pikkusega. Mees proovis ühte ja teistpidi, kuid ei õnnestunud tal asja niimoodi seina kinnitada, et julgeks miskit sinna külge panna. Vähemalt kuu aega seisis tühi kardinapuu akna kohal. 😀

Umbes nädal tagasi võtsime kätte ja läksime uuesti poodi puidust kardinapuud otsima. Leidsimegi! Ja tuli välja, et ei peagi lahtise pagassiluugiga koju sõitma – mahtus teine täpselt põiki autosse, ühtegi sentimeetrit ei oleks saanud kardinapuu pikem olla. Mina olin veidi ahistatud selle pika toika pärast, kuid noh, kodu nõuab ohvreid! Kuna seekord oli kardinapuu ja selle kinnitused puidust, sai neid kinnitusi lühemaks kärpida (akna kohal on süvend, keskele oli vaja pikemat kinnitust, kui äärtesse).  Kardinapuu seina ja voilaa, kardinad ka külge!

_mg_6136

Õhuke kardin on meheema varalaekast. Kes teab, mis ajast ja kust see pärit. Kuid mulle hirmsasti see muster meeldib ning õnneks on ta ka piisavalt lai. Täitsa kodutunne tuli lastetoas peale!

_mg_6138

Tähed ja kuu on kõik siksakiga külge õmmeldud, põhikangas on paks puuvillane. Mõnusalt muinasjutuline minu meelest!

_mg_6141

Lapsed on nii rahul, nende meelest niiiiiii ilus ja ruttu jääb magama, sest täitsa pime on. Näha on küll, et sealt süvendist paistab ikkagi veidi valgust, kuid sellega peab hetkel leppima, kuniks me ükskord need süvendid “ära kaotame”. Praegu on öösel tegelikult õues üsna pime, popid LED-lambid tänavatel, mille valgusmüra on üliväike ning valgus otse tänavale suunatuna väga korralik. Kuid noh, suvi on ju tulemas, päev läheb ikka kukesammu kaupa järjest pikemaks ning varsti on jälle valged ööd!

Mõned asjad, mis tehtud.

Terve november läks meil köögiremondile. Isegi osa oktoobrist. Töötasapinnad ostsime poest, mees oli kõik parajaks ja auguliseks teinud, mina panin kolm kihti õli ning kaks kihti vaha peale. Põrand sai üles võetud, soojustatud, uute plaatide ja pvc-ga kaetud (mustad nö aluslauad olid õnneks väga korralikud), seinad ja lagi värvitud, töötasapind paika pandud. Gaasipliit, mis august saati mind ootas, sai paigaldatud. Järgmiseks tulevad kubu ja riiulid või vanad kapid (ülevärvituna ja tuunituna) seina ja siis vaatame, mis töötasapinna alustest kappidest saab. Endalegi veider, et köök sai roosa. Kuid mulle väga meeldib!

Igaljuhul palju energiat jääb üle, kui ei pea süüa tegema ühe rauaga lauapliidil, mis on niiii aeglane. Kui ei pea küüritama ei süüa tehes ega nõusid pestes. Ja kui üldse masin peseb nõusid. 😛 Ahi sai ka töötasapinna peale, seega selg sirgu! Töötasapinna panime 10 cm kõrgemale, kui standard ette näeb – pikkade inimeste asi. Minu mees toimetab ka nüüd rõõmuga köögis – kuigi ta pole üüratult pikk, on ta pidanud suurem osa elu kummarduma, kui tahab peeglisse vaadata või nõusid pesta. Lisaks oleme mõlemad väga rahul, et köögipõrand on nüüd soe ja sooja hoiab see ruum hästi. 🙂 Järgmisel suvel võtame kõik teised põrandad ka üles. Korterit kütame õhksoojuspumbaga, seega kodu soojapidavus on väga oluline. Korteris oli tubade põrandad ilusa laminaatparketiga kaetud (va köök, wc, vannituba ja kõige väiksem tuba), kuid oh üllatust – uut soojustust pole pandud! Õnneks meil tuli hull mõte, et remondime hoolikamalt ja kakume köögi põranda üles. Seda tehes avastasime ka selle põhjuse, miks jalgadel ikkagi on nii jahe juba oktoobrikuus..kook

Gaasipliidiga on ikka lust kokata, minu suur, suur ja veel suurem unistus täitus sellega. 🙂

Mingi hetk võtsin vardad ja heegelnõela kätte, kuid peaaegu kõik sai üles harutatud – oli vaja lihtsalt teraapilises võtmes oma käsi liigutada järelikult. 🙂 Kuid mõni asi ikkagi valmis ja kaks jõudsid ka pildile:

sall _mg_5650

Sall vanaemale 85. juubeliks (muster Pitsilistest Koekirjadest) ja kindad teisele vanaemale jõuludeks. Esimesel mohääri ja siidisegune lõng, teisel alpakavillane lõng. No et ikka paitaks ja soojendaks. Veel tegin ühe torusalli omale ja lapsele villased sokid. Viimased kanti kuu ajaga täiesti ribadeks. :O

Midagi eriliselt uut õmmelnud vahepeal pole. Küll aga võtsin end detsembris kätte ja parandasin paljusid katkiseid asju ja sain seda hunnikut ikka palju väiksemaks!

rooma kardin2

Elutuppa sai lõpuks ometi rooma kardin akna ette! Pildil on ka näha, et üks nurk kisub veidi kiiva. Sain selle justkui korda, pärast seda, kui pildilt märkasin, KUI viltune see serv on. Hetkel vaadates siiski tundub, et peab veel sättima neid nööre. Iseenesest võib vaat et rahule jääda selle katsetusega. Palju parem, kui eelmisel korral! Õpetuse sain Kuukirjutaja blogist.

rooma kardin

Õmblesin lastetuppa vahvad kardinad – tähtede ja kuuga, kuid need ootavad ülespanekut, sest kardinapuu stabiliseerimine on ootamatult veninud. 🙂

kiik

Notsikutele tegin kiige. Olen näinud piltidelt ja kuulnud, et neile pidi meeldima selline atribuutika, vähemalt mõnedele neist. Ja siis rumalpea rääkisin asjast lastele. Need muidugi torkisid mind – emme millal sa kiiku hakkad õmblema? Nii pool aastat vahelduva eduga. Kuni selle tehtud sain – poole tunniga! :)) Siiski senini on notsud sinna vaid toitu võtma läinud, vabatahtlikult kõikuvale asjale ei ronita!

Sellised on olnud kodused tegemised. Järgmine kord näitan neid paari pilte, mis olen saanud tööpraktikal teha – seal nii kiire ja erutusest käsi nii väriseb, et piltide tegemisest pole eriti miskit välja tulnud. Kuid lootus on, et juhendajalt saab kunagi mõne eseme pildi. 🙂

Parimate soovidega

Kai-Epp