Terve november läks meil köögiremondile. Isegi osa oktoobrist. Töötasapinnad ostsime poest, mees oli kõik parajaks ja auguliseks teinud, mina panin kolm kihti õli ning kaks kihti vaha peale. Põrand sai üles võetud, soojustatud, uute plaatide ja pvc-ga kaetud (mustad nö aluslauad olid õnneks väga korralikud), seinad ja lagi värvitud, töötasapind paika pandud. Gaasipliit, mis august saati mind ootas, sai paigaldatud. Järgmiseks tulevad kubu ja riiulid või vanad kapid (ülevärvituna ja tuunituna) seina ja siis vaatame, mis töötasapinna alustest kappidest saab. Endalegi veider, et köök sai roosa. Kuid mulle väga meeldib!
Igaljuhul palju energiat jääb üle, kui ei pea süüa tegema ühe rauaga lauapliidil, mis on niiii aeglane. Kui ei pea küüritama ei süüa tehes ega nõusid pestes. Ja kui üldse masin peseb nõusid. 😛 Ahi sai ka töötasapinna peale, seega selg sirgu! Töötasapinna panime 10 cm kõrgemale, kui standard ette näeb – pikkade inimeste asi. Minu mees toimetab ka nüüd rõõmuga köögis – kuigi ta pole üüratult pikk, on ta pidanud suurem osa elu kummarduma, kui tahab peeglisse vaadata või nõusid pesta. Lisaks oleme mõlemad väga rahul, et köögipõrand on nüüd soe ja sooja hoiab see ruum hästi. 🙂 Järgmisel suvel võtame kõik teised põrandad ka üles. Korterit kütame õhksoojuspumbaga, seega kodu soojapidavus on väga oluline. Korteris oli tubade põrandad ilusa laminaatparketiga kaetud (va köök, wc, vannituba ja kõige väiksem tuba), kuid oh üllatust – uut soojustust pole pandud! Õnneks meil tuli hull mõte, et remondime hoolikamalt ja kakume köögi põranda üles. Seda tehes avastasime ka selle põhjuse, miks jalgadel ikkagi on nii jahe juba oktoobrikuus..
Gaasipliidiga on ikka lust kokata, minu suur, suur ja veel suurem unistus täitus sellega. 🙂
Mingi hetk võtsin vardad ja heegelnõela kätte, kuid peaaegu kõik sai üles harutatud – oli vaja lihtsalt teraapilises võtmes oma käsi liigutada järelikult. 🙂 Kuid mõni asi ikkagi valmis ja kaks jõudsid ka pildile:
Sall vanaemale 85. juubeliks (muster Pitsilistest Koekirjadest) ja kindad teisele vanaemale jõuludeks. Esimesel mohääri ja siidisegune lõng, teisel alpakavillane lõng. No et ikka paitaks ja soojendaks. Veel tegin ühe torusalli omale ja lapsele villased sokid. Viimased kanti kuu ajaga täiesti ribadeks. :O
Midagi eriliselt uut õmmelnud vahepeal pole. Küll aga võtsin end detsembris kätte ja parandasin paljusid katkiseid asju ja sain seda hunnikut ikka palju väiksemaks!
Elutuppa sai lõpuks ometi rooma kardin akna ette! Pildil on ka näha, et üks nurk kisub veidi kiiva. Sain selle justkui korda, pärast seda, kui pildilt märkasin, KUI viltune see serv on. Hetkel vaadates siiski tundub, et peab veel sättima neid nööre. Iseenesest võib vaat et rahule jääda selle katsetusega. Palju parem, kui eelmisel korral! Õpetuse sain Kuukirjutaja blogist.
Õmblesin lastetuppa vahvad kardinad – tähtede ja kuuga, kuid need ootavad ülespanekut, sest kardinapuu stabiliseerimine on ootamatult veninud. 🙂
Notsikutele tegin kiige. Olen näinud piltidelt ja kuulnud, et neile pidi meeldima selline atribuutika, vähemalt mõnedele neist. Ja siis rumalpea rääkisin asjast lastele. Need muidugi torkisid mind – emme millal sa kiiku hakkad õmblema? Nii pool aastat vahelduva eduga. Kuni selle tehtud sain – poole tunniga! :)) Siiski senini on notsud sinna vaid toitu võtma läinud, vabatahtlikult kõikuvale asjale ei ronita!
Sellised on olnud kodused tegemised. Järgmine kord näitan neid paari pilte, mis olen saanud tööpraktikal teha – seal nii kiire ja erutusest käsi nii väriseb, et piltide tegemisest pole eriti miskit välja tulnud. Kuid lootus on, et juhendajalt saab kunagi mõne eseme pildi. 🙂
Parimate soovidega
Kai-Epp
Kai-Epp õmbleb 