Vanast linasest seelikust sai uus kleit esimeseks septembriks

Paar päeva enne kooli algust tulid lapsed taas koju ning ma avastasin, et suurem osa riideid on neile väikesed. Seekord olin selleks valmis! Vähemalt vaimselt! 😀

Pojale oli pidulik komplekt olemas, õigemini lausa mitu, kuid tütar muudkui kasvas ja kasvas – tulemuseks kõik talle meeldivad riided väikesed!

Paar nädalat varem käisin kohalikus taaskasutuskeskuses ning näppu jäi üks imelise kangaga seelik. See läkski nüüd käiku! Mõnusat värvi hall, hea õhku läbi laskev linane.. Ja materjali täpselt lapse kleidi jagu!

Et ikka kleit mu lapsele meeldiks, lisasin imelisele hallitriibulisele roosat. Lõikekohane kant piilub veidi kaelusest välja – see meeldib nii mulle, kui lapsele. Oma lõputust nööbivarust leidsin sobivad nööbid. Ja et südamed ja roosa meeldivad meile mõlemale, sai üks süda ka peale õmmeldud. Sellel üks väga praktiline põhjus ka tegelikult – kui olin kleidi välja lõiganud, avastasin, et ees on üks piiisikene auk, ilmunud ei-tea-kust. Süda varjab augu ära! Taaskasutuse värk noh!

Satsilist varrukat tahtsin ma juba ammu teha, kuid ma arvan, et tütrele sobivad need palju paremini, kui mulle.. Sai jälle võimalust kasutada!

Lõike oli ühest Burdast pärit, ent mul on hetkel see paber kadunud, kuhu ma märkisin täpsemad andmed.

Kleidike on parajalt nii pikk, et kui preili soovib, kannab seda sukkpükstega ja kui tahab, siis ka pükstega! (ja nii on argipäeval ka juhtunud)

Ja üks pilt septembrilistest ka! Kusjuures siin koolis üldiselt väga pidulikult ei riietuta ürituste ajal, ent minu kasvatus on lastele nõnda mõjunud, et nemad tahavad ikka šikid välja näha, kui selleks võimalus avaneb. 🙂

Seekord võeti lilled kaasa nii oma uutele klassijuhatajatele, kui ka endistele. Nii mõnus on lilled oma aiast korjata!

Olge mõnusad!

Armastusega
Kai-Epp

Vanast asjast uue õmblemine! Kleidist sai paar retuuse.

Oli kord üks kleit. Ilmselt diskole mõeldud. Aga noh, mina leidsin ta kaltsukast mahajäetuna. 🙂

Otsustasin teha tast retuusid lapsele. Mu preili armastab kõiksugu sädelevat kraami. 😀

Ja noh, sädelev see kangas on! Igati vinged retuusid, mõeldud olid need algselt kehkasse või rütmikatundi.

Juhtus küll nii, et aluspüksid jäävad veidi alt välja kumama, mis minu jaoks oli täielik üllatus, sest tundus olevat läbipaistmatu kangas. Arvan, et see juhtus sellepärast, et ma tegin need viimasepeale liibukad – oleks võinud väikse varu jätta. Aga kuna vaid overlokiga kokku vuristatud, ei anna midagi parandada- kui siis ainult mingi ribaga külgedele pannes. Kuid kuna retuusidel küljeõmblus praegu üldse puudub, lükkan selle paranduse edasi..

Samas tuunika ja kleidi alla retuusid sobivad, seega käiku nad lähevad. Preili soovis ülejäänud kleidist omale nabapluusi, kuid ei tea, kui  lahke ema ma ikka olen.. 😛

Huvitav, oleks see väga suur patt, kui  ma juba alustaksin Kid’s Clothes Week-ga selle õmblustööga? 🙂

Lapsed vaatasid mu pilte, et mis ma kõik õmmelnud olen praktikal ja siis poeg küsis: “Emme, millal sa mulle midagi õmbled?” Rebekka ei küsinud midagi, tema andis lihtsalt oma tellimused sisse. Eks ongi parim mõte hoida õmblusmasin kuum, et õpitud oskused leiaksid kinnituse.

Üks pilt ka viimati valminud asjast praktikal – suvine kleit. Näis, kas homme saan ühe jaki valmis või ei. Täna käis proua, kellele see jakk läheb, seda viimast korda proovimas ning tal oli muõmmeldud spiraalseelik seljas. Lendles sellega, kui talvine liblikas. Oli saanud palju komplimente, kui käis Helsinkis tööreisil. Uhke värk, ma peaks mainima. Eelmisel nädalal sain veel ühe mütsi valmis, mille õmblesin villasest sallist. Väga vinge taaskasutus oli, kuid pilti jagada praegu pole. 😛 Homme on viimane praktika päev. Kuidagi väga nukraks kisub, oleks seda enne teadnud, oleks juba varakult hakanud südametilkasid võtma või üldse praktikale minemata jätnud või.. 😛

Igaljuhul käin homme veel ära, üritan korralikud pildid saada ka esimesest-üle-väga-pika-aja-endale-õmmeldud pluusist. Mulle ta väga meeldib igastahes!

Armastusega
Kai-Epp

PS. muusikasoovitus ka. Mulle väga meeldib Kiesza. Kuid see versioon tema hittloost on veelgi ägedam: https://www.youtube.com/watch?v=YfZmCAZwhyY  Nauditavat kuulamist ja vaatamist. 😉

Kuidas värskendada kampsunit? Ehk siis.. lahinguväljal näeme!

EstGILD algatas taaskord käsitöölahingu, kus pidi andma kampsunile uue näo. Oluline oli, et kampsunit saaks ikkagi kanda, seega aksessuaare sellest teha ei saanud.

Ma haarasin kohe ideest kinni, sest mul oli juba mõnda aega üks idee. Idee tegemise käigus veidi muutus, kuid tulemusega olen igaljuhul väga rahul.

Algselt oli mul Uuskasutusest ostetud suhteliselt igav Montoni õhuke kampsun. Iseenesest hea lõikega ning mõnus kanda, aga no see igavus.. 😀

Juurde panin kleidipitsi, mis kunagisest kleidist üle on jäänud..

 

Igaljuhul väga mõnus tuuning on, ma ise nii vaimustuses. 😀 Ehk saavad teised ka aru, et need laigud on tiibade moodi? 😉

Kõik muu käis kiirelt, kuid ma otsustasin käsitsi ääred üle ääristada, sest mu masin pole veniva kanga siksakitamises just eriti osav ning teine masin ei tee üldse siksakki. 😀 Käsitsi õmblemisele kulus u 3 tundi.. 😛 Aga hea närvisiluv töö. 🙂

Nüüd mõtlen, et mis ma teen, lähen homme sellega tööle patseerima? 🙂

Turban on peas, sest värvin juukseid hennaga. Seekord otsustasin kohe pikemalt hennatada, ei tahtnud pildistamisega pimedani oodata. 🙂 Ega see juuksevärvimine on ka nagu käsitöö. Või siis kokkamine. Siiamaani on hennaga värvimine samuti mulle suurt rahuldust pakkunud, kuigi jah, pettuma pole pidanud kordagi, õmblemisega alati nii hästi ei lähe. 😀 Seekord aga läks. 🙂 Nüüd asun aga edasi õppima. 🙂

Päikest ja mõnusat kevadet!

Kai-Epp

Teksad kitsamaks

Tegin eelmine nädalavahetus ühed teksad kitsamaks, et neid saaks kanda ilma pideva üleskergitamiseta. Rohkem juttu minu teksablogis From Old Jeans.

Päikest põue ja põskedele! 🙂

Kai-Epp

 

 

Ostukott vanadest rõivastest

Oma teksablogis kirjutasin ma just uue postituse ühest vahvast kotist!

Ma armastan Nõmme turul käimist. Mees mul ka. 🙂 Kui võimalik, siis hangime suurema osa söögi just sealt. Kui mees kaasas on, siis suurem osa kraami mahub ta seljakotti, kuid alati jääb üks kott puudu.. No ja kui ma üksi käin, siis on igasugune asjalik kott üleüldse puudu. No on väiksemad, kuid nad on juba ajaga koledaks läinud. Ning väiksemaid kotte on järjest tihedamini lastel vaja.

Seega tervitasin rõõmuga EstGILDi nädalavahetuse projekti: Lahinguväljal näeme.

Kott kokkupanduna ei võta palju ruumi käekotis. 🙂

Kõige ülemine ots on tehtud pluusist, mis hoolimata minu armastusest tema vastu ei sobinud mulle kuidagi.

Siis on seal kaks tükki ühtedest eriti edevatest (minu jaoks) meesteteksadest.

Ülejäänu on ühest väga vahvast seelikust, mis samamoodi mitte kuidagi ei suutnud minu figuuri ilusamaks meelitada.

Nüüd jääb üle oodata, millal terveks saame terve perega (peamine haiglane olen mina) ning turule!

Pildid tegin mina ja minu 9-aastane poeg. 🙂

 

Päikest põue saates

Kai-Epp