Lastetuppa kardinad – tihti taevas nähti tähti!

Eelmisel aastal tegin ühed vahvad tähtede ja kuuga kardinad lastele. Sinnamaani oli lastetoa aken täitsa paljas! Viimane paljas aken meie uues kodus. Aken on superlai – 2.70m. Nii kaua venis selle asja kordasaamine kardinapuu puudus (Tartusse on meil harva asja ning Jõgeval alati polnud näha õige pikkusega kardinapuud, kui käruga ehituspoodi läksime. Arvasime, et kolmemeetrine puujupp meie autosse ei mahu!)

Alguses proovisime siis Jyskist ostetud pikendatava kardinapuuga, mille ühe suurlinna käigu ajal ostsime. See oli aga metallist ning seinakinnitused peavad meil olema erineva pikkusega. Mees proovis ühte ja teistpidi, kuid ei õnnestunud tal asja niimoodi seina kinnitada, et julgeks miskit sinna külge panna. Vähemalt kuu aega seisis tühi kardinapuu akna kohal. 😀

Umbes nädal tagasi võtsime kätte ja läksime uuesti poodi puidust kardinapuud otsima. Leidsimegi! Ja tuli välja, et ei peagi lahtise pagassiluugiga koju sõitma – mahtus teine täpselt põiki autosse, ühtegi sentimeetrit ei oleks saanud kardinapuu pikem olla. Mina olin veidi ahistatud selle pika toika pärast, kuid noh, kodu nõuab ohvreid! Kuna seekord oli kardinapuu ja selle kinnitused puidust, sai neid kinnitusi lühemaks kärpida (akna kohal on süvend, keskele oli vaja pikemat kinnitust, kui äärtesse).  Kardinapuu seina ja voilaa, kardinad ka külge!

Õhuke kardin on meheema varalaekast. Kes teab, mis ajast ja kust see pärit. Kuid mulle hirmsasti see muster meeldib ning õnneks on ta ka piisavalt lai. Täitsa kodutunne tuli lastetoas peale!

Tähed ja kuu on kõik siksakiga külge õmmeldud, põhikangas on paks puuvillane. Mõnusalt muinasjutuline minu meelest!

Lapsed on nii rahul, nende meelest niiiiiii ilus ja ruttu jääb magama, sest täitsa pime on. Näha on küll, et sealt süvendist paistab ikkagi veidi valgust, kuid sellega peab hetkel leppima, kuniks me ükskord need süvendid “ära kaotame”. Praegu on öösel tegelikult õues üsna pime, popid LED-lambid tänavatel, mille valgusmüra on üliväike ning valgus otse tänavale suunatuna väga korralik. Kuid noh, suvi on ju tulemas, päev läheb ikka kukesammu kaupa järjest pikemaks ning varsti on jälle valged ööd!

Vanast asjast uue õmblemine! Kleidist sai paar retuuse.

Oli kord üks kleit. Ilmselt diskole mõeldud. Aga noh, mina leidsin ta kaltsukast mahajäetuna. 🙂

Otsustasin teha tast retuusid lapsele. Mu preili armastab kõiksugu sädelevat kraami. 😀

Ja noh, sädelev see kangas on! Igati vinged retuusid, mõeldud olid need algselt kehkasse või rütmikatundi.

Juhtus küll nii, et aluspüksid jäävad veidi alt välja kumama, mis minu jaoks oli täielik üllatus, sest tundus olevat läbipaistmatu kangas. Arvan, et see juhtus sellepärast, et ma tegin need viimasepeale liibukad – oleks võinud väikse varu jätta. Aga kuna vaid overlokiga kokku vuristatud, ei anna midagi parandada- kui siis ainult mingi ribaga külgedele pannes. Kuid kuna retuusidel küljeõmblus praegu üldse puudub, lükkan selle paranduse edasi..

Samas tuunika ja kleidi alla retuusid sobivad, seega käiku nad lähevad. Preili soovis ülejäänud kleidist omale nabapluusi, kuid ei tea, kui  lahke ema ma ikka olen.. 😛

Huvitav, oleks see väga suur patt, kui  ma juba alustaksin Kid’s Clothes Week-ga selle õmblustööga? 🙂

Lapsed vaatasid mu pilte, et mis ma kõik õmmelnud olen praktikal ja siis poeg küsis: “Emme, millal sa mulle midagi õmbled?” Rebekka ei küsinud midagi, tema andis lihtsalt oma tellimused sisse. Eks ongi parim mõte hoida õmblusmasin kuum, et õpitud oskused leiaksid kinnituse.

Üks pilt ka viimati valminud asjast praktikal – suvine kleit. Näis, kas homme saan ühe jaki valmis või ei. Täna käis proua, kellele see jakk läheb, seda viimast korda proovimas ning tal oli muõmmeldud spiraalseelik seljas. Lendles sellega, kui talvine liblikas. Oli saanud palju komplimente, kui käis Helsinkis tööreisil. Uhke värk, ma peaks mainima. Eelmisel nädalal sain veel ühe mütsi valmis, mille õmblesin villasest sallist. Väga vinge taaskasutus oli, kuid pilti jagada praegu pole. 😛 Homme on viimane praktika päev. Kuidagi väga nukraks kisub, oleks seda enne teadnud, oleks juba varakult hakanud südametilkasid võtma või üldse praktikale minemata jätnud või.. 😛

Igaljuhul käin homme veel ära, üritan korralikud pildid saada ka esimesest-üle-väga-pika-aja-endale-õmmeldud pluusist. Mulle ta väga meeldib igastahes!

Armastusega
Kai-Epp

PS. muusikasoovitus ka. Mulle väga meeldib Kiesza. Kuid see versioon tema hittloost on veelgi ägedam: https://www.youtube.com/watch?v=YfZmCAZwhyY  Nauditavat kuulamist ja vaatamist. 😉

Retuusid tütrele

Tütar on totaalne retuusihull. Ta vist muud ei kannakski!

Ottobre’st (6/2012, lõige nr.26) sain lõike. Suurunumber (122) oli õige, kuid mu pisike on nii kleenu, et vähemalt pildipealt on tunne, et veidi laiaks jäid (ega ma koonerdasin õmblusvarudega küll, aga no siiski). Samas talle endale väga meeldivad, et hea mugav pidi olema.

Õmblusmasin on ikka veider. Ise otsustab, millise pistelaiuse teeb. Nõela oleks pidanud ka vist poest veidi suurema tooma..

Siiski on lapsel väga mõnusad retuusid, millega ringi sahmida ja poosetada. Pealegi tema praeguse kasvutempo juures on suveks need täpselt parajalt.

Veel on kangast, et saaks katsetada ja proovida. Kui käppa saan korralikult, just selle masinatunnetuse veniva kanga koha pealt (mul eriti kapriisne masin ka), siis proovin endale ka teha.

Veniva kanga nõel on ikka superhea ja vajalik asi – jätab kanga ilusasti terveks ning veniv niit on ka hea. Ma ei tea, miks ma need alles nüüd avastan! 😀