Kardigan Ottobre 5/2015 ajakirjast – Gorgeous grey!

Mina küll halli kardigani ei tahtnud (seekord). Või siis kuidas iganes seda hõlsti nimetada. Aga igasuguseid hõlste ja kampsikuid on mul väga vaja, kapp lausa karjub! Kuid lõike nimi ongi Gorgeous Grey ehk imeilus/suurepärane hall. Ma armusin sellesse selle raglaani pärast. Ja taskute pärast. Kindlasti läheb lõige kordamisele, seekord oli nö proovikangas.

Kangasse armusin ka. Nende sakiliste triipude pärast. Ja oranži värvi pärast. Tegu on siiski sünteetikaga ning väga suures külmas sellest hõlstist asja pole. Aga praeguse ilmaga on täitsa sobiv.

Ühtegi nööpi pole, millega eest hõlmad kinnitada, ent kuna kangas pole libe, siis risti üle tissi pannes seisab küll jope all. Leidsin kanga Abakhani restist, koos kõiksugu teiste kangastega, mis veel ootavad. 😀

Siin on need triibud hästi näha. Piisavalt boheem riideese, see sobib minu alanud tudengipõlvega väga hästi. Pole tahtmist olla üleni viimistletud. Veidi sassis ja napakas olla on kuidagi parem ja põnevam. 😀

Taskut oli väga lihtne teha ning tegin täpselt nii suure, et telefon mahub sisse ja välja sealt ei kuku! Muidugi võiks siis teise taskusse tasakaaluks teise telefoni toppida, kui oleks..

Päeval pildistada pole eriti mahti, seega pildid seekord eriti vinesed.. 😛 Aga noh, natuke napakust kulub taaskord ära!

Varrukad lõikasin pikemad ning krookisin kumminiidiga, et oleks veidi põnevam. Selliseid varrukaid mul garderoobis veel pole, ent õmbluspraktikal tegin mitu korda. See toetab taaskord seda mõtet, et kõik ei pea olema mitte korralik ja lakutud, volte ja sassis olemist kulub ära!

Kudumit õmmelda on ikka veidi naljakas. Aga samas täitsa põnev. Hea harjutus oli. Sellesama lõike jaoks peaks otsima nüüd mõne eriti sooja ja pehme kanga. Ja sellise, mis pahemalt poolt drastiliselt erinev välja ei näe. Sellised hõlstid mulle väga meeldivad ning ma hea meelega näeksin, et mu garderoobis on üks tume, üks hele ja üks miskit eriti ägedat värvi – tumesinine, lilla, tumepunane, samblaroheline.. Ega nad kõik sama lõikega olema ei pea, aga see lõige on väga mõnus! Kuigi järgmine kord ma siiski valin number väiksema lõike, siis ei pea miskit kohendama. 🙂

Retuusid tütrele

Tütar on totaalne retuusihull. Ta vist muud ei kannakski!

Ottobre’st (6/2012, lõige nr.26) sain lõike. Suurunumber (122) oli õige, kuid mu pisike on nii kleenu, et vähemalt pildipealt on tunne, et veidi laiaks jäid (ega ma koonerdasin õmblusvarudega küll, aga no siiski). Samas talle endale väga meeldivad, et hea mugav pidi olema.

Õmblusmasin on ikka veider. Ise otsustab, millise pistelaiuse teeb. Nõela oleks pidanud ka vist poest veidi suurema tooma..

Siiski on lapsel väga mõnusad retuusid, millega ringi sahmida ja poosetada. Pealegi tema praeguse kasvutempo juures on suveks need täpselt parajalt.

Veel on kangast, et saaks katsetada ja proovida. Kui käppa saan korralikult, just selle masinatunnetuse veniva kanga koha pealt (mul eriti kapriisne masin ka), siis proovin endale ka teha.

Veniva kanga nõel on ikka superhea ja vajalik asi – jätab kanga ilusasti terveks ning veniv niit on ka hea. Ma ei tea, miks ma need alles nüüd avastan! 😀