Käimas on endiselt projekt ennast riidesse saada. Märksõnad on praktilisus, igapäevasus, tudengistiil ning natuke kiikse kah juurde.
No ja pusade/kampsunite/hõlstidega on kõige kehvem seis olnud. Kui saaks veel 1-2 tehtud (st õmmeldud, kuduma peaks ka), siis oleks nendega nüüd mäel. 😀
Oli üks algne lõige, mille tegin nii ümber, et sellest algsest ei jäänud suurt midagi järele. Ühes Käsitöös oli üks narmastega pusa, selle järgi hakkasin tegema. Kehaosa tegin laiemaks ja tagant pikemaks ja allääre kaardu, kaeluse kitsamaks, kapuutsi jätsin ära ja tegin mingi kraelaadse toote. Varrukate kuju ka muutus. Ehk siis ma muutsin pea kõike. 😀
Ma täiega armusin kangasse Abakhanis. Seda jäi veel veidi üle, tütar tahaks omale samasugust kampsunit..
Eest lühem ja tagant pikem – popp värk ning ratturile sobivaim. Mõnus veidi lohvakas, aga tuul ka hõlma alla ei puhu.
Tahtsin midagi lisada sellele laigulisele kangale, et kuidagi raamida või rõhutada. Kaelus tundus parim mõte. Idee oli selles, et teha nii kinnine kaelus, et tuult kinni hoida. Samas et oleks teistmoodi ka, kui lihtsalt tavaline kampsun. Kapuutsi ei tahtnud, see ei sobi minu kihilise riietamisega. Leidsin varudest toreda roosat tooni trikotaaži (mul on tõesti mingi teema selle roosaga viimasel ajal) ning läks meisterdamiseks.
Paeltega saab kaelust koomale tõmmata, kui vaja ning muidu on ta lihtsalt selline.. nagu on. 😛
Ma näen välja korralik turrpea, kuid andkem andeks, pildistama pääsesin lihtsalt peale väsitavat (ja tuulist) päeva. Aga vähemalt oli veel veidigi valge!
Kampsun näeb nii kruuuuv välja, et mulle täiega meeldib. Kuigi kursaõde ütles välja kohe esimesel päeval, kui seda kandsin, minu enda mõtte: “Nagu armas lehmake!”. Kui õhtul koolist koju jõudsin ja meest ka üle mingi aja trehvasin (tal ööpäevased vahetused, seega meie toimetamisgraafikud ei ole alati kuidagi kooskõlas), küsis ta, et kas see udar veidi noh.. väike pole või proportsioonide poolest? Ta mõtles seda naljaga, ma tean, ent nüüd alati, kui ma paelu seon, mõtlen udara ja nisade peale.. Johhhaidii noh! Need mõtted siiski ei riku minu hääd emotsiooni kampsunist, õnneks. 😀 Tuleb maru tunne sisse, kui seda kannan. Nagu noorele tudengile kombeks. 😛
Järgmise lugemiseni!
Armastusega
Kai-Epp
Kai-Epp õmbleb 
Hahaha, mis huvitavad reaktsioonid! Mul ei tulnud küll meelde ei lehmad ega udarad… On teine lihtsalt tore kampsik! Ja kas pole mitte lahe, et kampsunit saab õmmelda ja veel kui kiiresti, võrreldes kudumisega 🙂 PS Veab, et nii maalilised pildistamiskohad varnast võtta on!
Tõesti on tore, et kampsuni saab õmmeldes nii kiiresti valmis. Oleks ma ainult varem julgenud.. Sedasorti kangad olid minu suuuur hirm. 😀
Ja maaliliste kohtadega on see, et ma alles nüüd tulin selle peale, et võiks ju astuda kodust paar sammu välja.. Aga siis oli probleem, sest ma ei suutnud otsustada, millisele poole. 😀 Peaaegu oleks pimeda peale jäänud. 😛