Pusa meestele, Ottobre 7/2017 nr.8

Kunagi ammu Nööbijuttudes oli eeltellimisel kangas, mis oli võrratu! Kuid tookord jäin rongist maha ning palusin supertoredal Nööbijuttude perenaisel märku anda, kui tekib taas võimalus kangast tellida. Võimalus ka tuli, ca aasta hiljem.

Idee oli olemas, pool sellest teostatud, üht osa saan ka näidata.

Mulle väga meeldib Ottobre uuendus, et nüüdsest on lõigete valik ajakirjades laiem ning leiab baaslõikeid ka meestele. Eelmise aasta ajakirjas (7/2017) olidki just meestelõiked mu meelest parimad ning tahaksin ära proovida pea kõik..

Alustasin mudelist number kaheksa. Tegu klassikalise pusaga, millel on kapuuts. Mugav raglaanlõige, taskud, lukk.. mis veel õnneks vaja?

Põhikangas on Lillestoffi looming, ostetud noobijutud.ee (minu täielik lemmik e-pood Eestis) keskkonnast. Lillestoffist olen ka vaimustuses, kõik nende kangad on nii hästi õmmeldavad, pestavad, kantavad. Just see, mida ma ootan ühelt kangalt. Lisaks leidsin tumerohelist sama stiili kangast Abakhanist. Kangaste kombinatsioon sai väga lahe, roheline tõstab halli esile, samas mõjub ise ka konkreetselt. Selline metsaroheline on minu uus lemmikvärv!

Pusa ajasin lõpuks pildistamiseks ikka enda selga, sest minu blogi eks. 😛

Lõikes ma tegin ühe paranduse – lisasin varrukatele pikkust 6cm (jumal tänatud, et enne lõikeid mõõtsin, muidu oleks küll asi hapuks läinud). Muidu istub lõige superhästi, mulle mitte nii väga.

Seda mustri nihkumist märkasin nüüd alles piltidel. Ühelt poolt jumal sellega, teiselt poolt pean otsa vaatama asjale ja mõtlema, kui väga see mind häirib.. hetkel õnneks asi minust kaugel, hakkaks kohe harutama. 😀

Tasku üle olen uhke, venivasse kangasse ning diagonaalselt ikka andis teha..

Mõtlesin, et kui ma neid pilte nüüd ära ei tee, siis jäävadki tegemata!

Seesama pael, mis kapuutsis, varjab ka kuklas kapuutsi ühendusõmblust. Nööpaugud paela jaoks tegin käsitsi, sest masin streikis.

Pojale sai ka sarnane pusa valmis, kuid tal mõõtmisi ei teinud ning tagajärjena olen sunnitud valmis asja parandama hakkama. Proovida ei saanud vahepeal (oli kingituseks) ning olemasolevate pusadega võrrelda ei taibanud muud, kui varruka pikkust. Nüüd olen mõned õmblused lahti harutanud, et asja oluliselt kitsamaks saaks. Kuid lapsele iseenesest pusa väga meeldis ning ootab, et saaks seda kanda (päris kõva näitaja, tegu on iseteadliku teismelisega ning ma pole suutnud lõpuni mõista tena arusaamu normaalsest riietusest). Tütargi on kannatamatu, millal järg temani jõuab. Mina ka kannatamatu, ei tea, millal järg minuni jõuab??

Parimate soovidega

Kai-Epp

Kui öko on piisavalt öko? Kangast meigieemalduslapid

Oma kõiksugu lugemiste ja uurimiste ja mõtlemistega olen jõudnud sinnamaale, et tahaks tarbida vähem, teadlikumalt ja nö lõpuni. Kui võimalik, siis parandada, taaskasutada või ära anda. Kui võimalik, jätta ostmata. Kui võimalik, jätta (õmblemisel) vähem jääke.

See viis mind selleni, et tekkis tõrge vatipatjade ostmisel. Iseenesest olin juba aastaid näinud, kuidas osad õmblevad tekstiilist lapikesi ning olen mõelnud, et kuidas nad küll viitsivad?

Puuvilla kasvatamine on tohutult veekulukas tegevus. Puuvill kasvab seal, kus puhta veega kitsas käes. Pluss selleks, et vatt valgeks saaks, tuleb seda ju veel pleegitada. Ja mina viskan suure vaeva pärast ühekordset kasutust prügikasti/tulle. See pole ju jätkusuutlik! Iga kord, kui meiki eemaldan (5-6 korda nädalas), läheb 2-3 vatipatja(ei saa vähemaga hakkama), mis tähendab, et ma ostsin neid üsna tihti. (Pluss see kilepakend iga kord!)

Alternatiivile mõtlesin ammu, kuid tegudele jõudsin nüüd. Tegin ühest ülejäänud kangajupist (kuigi ärakulunud froteerätik või flanellpluus oleks veelgi etem – pole selliseid asju kodus hetkel) endale meigieemalduseks lapikesed. Tegin nii suured, et piisaks ühest üheks korraks. Ja et mu klaastoosi ära mahuksid.

Ilurutiin näeb õhtuti välja nii: võtan kookosrasva ning sulatan selle peos vedelamaks. Hõõrun näole laiali, saades sellega kogu meigi nö lahti. Niisutan oma froteelapi (vanasti vatipadja) sooja veega ning tõmban sellega näo puhtaks. Kookosrasv võtab hästi ka ripsmetušši lahti (paremini, kui paljud spetsvahendid).

Veendun, et nahk on puhas meigist ja liigsest kookosrasvast, loputan lapikese ära ning panen kuivama. Kui pesu pesen, läheb see lapike pesumasinasse teiste asjade vahele. Lapi kuivatamine on vahepeal oluline, sest pesu ma iga päev ei pese ja muidu hakkavad bakterid vohama.. Samas pesumasinas võtavad nad nii vähe ruumi, et märkimisväärselt rohkem vett, pesuvahendit ja elektrit ei kulu.

Enne, kui viitsisin ümmarguseid lappe äärestama hakata, tegin nädalajagu lihtsalt kangatükiga proovi, et ega see kasutamata frotee nahale liiga karm pole. Tundus sobivat ideaalselt ning olen endiselt superrahul endaga.

Kui juba need kangajäägid välja kaevatud olin, otsustasin lahendada veel ühe kaua kestnud probleemi – põrandapesulapp. St mul oli see, kuid lihtsalt üks lai kangas, mis kippus maha libisema mu põranda”kaabitsalt”. Seega tegin uue, kitsama ja trukkidega.

Disaini peab veel parandama, et asi lihtne, kuid toimiv oleks.

Järgmise korrani!

Kai-Epp

Kuidas blogi varjusurmast välja aidata?

Eile esitasin selle semestri viimase töö ära, seega on mul täpselt pool teed eriala omandamisest läbitud. Ainult 2,5 aastat veel! Lisaks sellele, et olen õppinud kõike vajalikku, mida tulevase klassiõpetajana (ja käsitöö- ja kunstiõpetajana) vaja teada, olen õppinud mitmed eluõppetunnid. Näiteks ma jaksan palju rohkem ja põhjalikumalt, kui ma oleksin osanud arvata. Samas ma vajan regulaatset puhkust. Ma ei võta seda puhkust, kui ma ei sunni ennast, sest alati on vaja veel midagi teha (perele, koolile, kiired tellimused), ruttu-ruttu. Ja siis ma kurdan, et ma ei tunne ennast hästi.. Muidugi ei tunne, kui ma iseendale piisavalt tähelepanu ei pööra! 😀

Seega üritan seda blogi siin elustada. Sest see aitab mul olla iseendaga. Lisaks püüule õmblemist regulaarseks tegevuseks muuta üritan tagasi tuua ka ilukirjanduse iganädalasse olemisse ning liigutamist ka. Mul on olnud ühte ja teist, kuid seda kaootiliselt.Kuid see selleks!

See ka selleks, et mul tegelikult päris mitmed vahvad õmblemised on jäänud korralikult üles pildistamata, rääkimata siis siiapanemisest. Kuid mis seals ikka, ju oli tol hetkel nii kõige parem.

Mis saab edasi? Ma sügisel koolis ühe aine seminari raames pillasin välja lause, et tahan, et 2018 lõpuks oleks 80% minu garderoobist iseõmmeldud ja ülejäänud taaskasutus. See ei tähenda muidugi, et tavapoest ostetud asju hakkan ära viskama. Näen, et paljud asjad kuluvad lihtsalt ära selle aasta jooksul ning üritan teha ise asenduse. Soovitavalt sellise, mis enam-vähemgi sobib kapsel-garderoobi konseptsiooniga (loe sellest eesti keeles näiteks SIIT). Kas aga ma suudan selle ära teha? Ka ei tea, kas sellise protsendiga, aga ma pean ju vähemalt üritama!

Põhjuseid üritamiseks on mitu. Kangakapp on liiga täis. Poest endale meeldivaid riideid leida on raske, kui need just 150+€  ei maksa (kui siis ka). Loobumine kiirmoest ning kiirtarbimisest on muutunud minu jaoks oluliseks.

Kaardistasin oma kiiremad plaanid ja soovid ning tegin endale neist tabeli (kuidas ma armastan google docs-i, saan asju teha edasi nii erinevates arvutites, kui oma telefonis):

Lisaks hullasin mingi hetk Trellos ning sisestasin sinna lõiked, mis on netist ostetud. Võib-olla jõuan ka selleni, et panen sinna vähemalt ajakirjad, mis on olemas ja nendest enam meeldinud lõiked vms. Aga tahan endale visuaalset ülevaadet. Ma tean, et osad õmblejad välismaa blogides on teinud ka kangastest ülevaate, seda ma ei tea, kas ma viitsin/raatsin/jaksan. Samas kui teha seal konkreetsetele projektidele oma “sein”, siis nendele kangad juurde lisada poleks nii suur töö.

Mis nüüd saab? Nüüd vaja kaardistada kuu ja nädala lõikes need ajad, mil võiksin pühenduda õmblemisele. Mõtlesin pikalt, et kas iga päev pool tunnikest v kord nädalas rohkem, siis kaldun pigem viimase poole. Või siis kaks korda nädalas. Ma praegu saan seda teha ainult nädala kaupa, sest elurütm on teine tavapärasest, samas üks uus huvitav projekt on juurde tulemas (mis on seotud veidi õmblemisega ja veidi tulevase tööga, samas ise ei tee suurt midagi :P) ning ma ei tea veel, kuidas ja kui palju see mu igapäevarütmi muudab. Seega kuniks see selge, võtan sammhaaval. Küll kirjutan endale juhendi, mida kõike pean silmas pidama, kui endale nädala tegemisi planeerin 😛

PS! Edukaks planeerijaks sain ma siis, kui leidsin Bullet Journal süsteemi enda jaoks (Krentu blogist lugesin esimest korda ja pool aastat hiljem hakkas seda igalt poolt mulle vihjama) ning see on nö päästnud mu elu. Tänu sellele süsteemile on mu elu palju lihtsam, pingevabam, olen avastanud uusi teemasid, mida uurida ja ellu kohaldada. Lisaks see süsteem on aidanud ellu jääda ülikoolihulluses. Lihtsalt nüüd on vaja tase edasi veel minna.

Luban, et järgmine kohtumine on oluliselt kiiremini, kui paari aasta pärast!

Päikest!
Kai-Epp

 

 

Väike must kleit – Ottobre 5/2015 Smart Dress

Vahepeal tundus, et ega mul mahti üldse õmblemiseks pole. Mõtlesin, et peaks end veidi takka torkima ja siis ühinesin ühe facebooki grupiga, kus on väljakutseks õmmelda 4 kuu jooksul olemasolevate lõigete ja kangastega kaheksa asja. Et mul on suur eesmärk saada kangaid vähemaks, siis see väljakutse klappis täiesti minju plaanidega.

Võtsin ühe lõike, mida olen tahtnud juba ammu kasutada ning kanga, mis just seda lõiget ootas. Tahtsin teha universaalset kleiti, mida saaks erinevateks olukordadeks kombineerida. Nüüdseks olen sellega käinud kontserdil, peol, koolis ja võin öelda, et hea kleit on!

Kangas on mõnus polüester. Imelik sõnapaar, ma tean. Aga mulle oli oluline, et kleit ei kortsuks, kui see suusapükste ja jope alla satub (ülemise pildi peal just jalgrattaga sõites koju jõudnud ning kleit oli välisriiete all) ning ma ei leidnud tol hetkel kaubandusest taskukohaseid muid variante.

Lõikele tegin veidi kohandusi – varrukad lühemaks ja taljelt veidi rohkem sisse. No ma väga tahan selliseid kottis kleite, aga tahan neis ennast hästi ka tunda. Seega tõmbasin taljet sisse! Oleksin pidanud rinnavoldi tõstma hoopis varrukaauku, vaatan piltidelt. Ning varrukad tuleks ka uuesti panna, jäid kuidagi imelikult hoidma.

Kuid siiski, ma tunnen end selles kleidis oluliselt paremini, kui sarnastes poes müüdavates.

Siiamaani pole ma viitsinud seda varrukaasja käsile võtma ning ma ei tea, kas ma selleni ka jõuan. Aga vähemalt ma tean, et võiks 😛

Komplimente olen ma siiski saanud mitmeid ning mul on tunne, et see saab vägagi kantavaks kleidiks.

Kaeluse lahendasin lõikekohase kandiga, varruka alläär ja kleidi alläär on tagasi keeratud ja peitpistetega käsitsi õmmeldud.

Kangas maksis u 12 eurot ning aega läks kuskil 6-7 tundi rahulikku õmblemist. Ma täiega naudin seda aegluubis liigutamist. Kuulan häid podcaste või Vikerraadiot, vahepeal aitan lapsi õppimises ning õmblen nautides.

Järgmiste toredate hetkedeni!

Kai-Epp

Kuidas vanast nahktagist kott sai. Pluss kakskümmend põlle!

Tere taas, toredad inimesed!

Mul oli täna tõeline fotoshuuuut, mis lendas täiega vastu taevast, kui pilte vaatasin (kõik pildid olid valesti fokusseeritud kuid seda nägin alles arvutis..). Seega ei näita ma neid asju, mis ma endale vahepeal olen õmmelnud, vaid midagi muud.

Telliti 20 põlle. Ühte tööõpetuse klassi. Et ikka riided rohkem puhtaks jäid. Väga põnev kogemus! Oli erinevaid kangaid, kõiki 4-5 meetrit ja siis kombineerisin neid, et ükski põll poleks ainult ühest kangast.

Hiljem selgus, et omatehtud lõige oli ülevalt veidi liiga lai. Täiskasvanutele täiesti hea kasutada, kuid lastele liiga lai rinnust (seal klassis käivad nii suured kui väiksed meisterdamas) – seega õmblesin ülesäärde väikse kummi, mis tõmbas vajaliku koguse kanga kokkupoole.

Põllesid õmmeldes rändas mu mõte taaskord sellele, et endal peaks ka ikka korralik põll olema, mida kokates ette panna. Ja mõnusad tööpüksid, mida remontides kanda.

Need põlled sisustasid minu jaanuari esimesi päevi ehk et võib loota palju õmblemist sel aastal? 😀

Ja jaanuarisse leidis tee veel üks tegemine – taaskasutus, mis mõlkus kaua peas. Oli üks ärakulunud tagi. Ja üks nahkseelik, millest olin juba jupi ära kasutanud ning ootasid kapis.

Tahtsin omale mõnusat kotti, mis oleks parajalt suur. No täitsa õnnestus!

Tütar poosetab sellega, sest ta suutis selle koti endale kaubelda juba siis, kui näitasin talle, mis mul valmimas on. Algul süda tilkus küll verd, kuid talle ka ju toredat kotti vaja. Käib sellega igal pool, kus võimalik.

Lukud on pärit ühelt vanalt jopelt. Vooder vana meestesärk. Õmblesin omatehtud lõike järgi mida võiks veidi kohendada. Ning ka veidi õmblustarkust sain juurde, mida siis järgmine kord paremini saaks teha. Samas üldmulje tuli sellel kotil küll selline, nagu tahtsin (sanga aasad oleksid pidanud küll kõrgemal olema, siis ripuks kott tühjalt kenamalt üle õla).

Oleksin pidanud kaare juures õmblusvarudesse säke tegema, et õmblus ilusasti seisaks. Selle võtan ette, kui laps koti tagasi annaks natukeseks..

No mulle lihtsalt meeldib teha selliseid natuke imelikke asju. 🙂 Ning väga hea meel on et FB grupis Õmblustuba on väga vahva aasta väljakutse, kus igas kuus on mingi teema. See kott mahtus napilt jaanuari teemasse – taaskasutus.

Tegelikult on ikka päris kahju, et laps selle koti endale sai. 😀

Parimate soovidega

Kai-Epp

 

 

Ottobre 5/2015 taas kasutusel – seekord Get Moving

Ma ei oska enam blogida. Pool tundi mõtlesin, et mis pealkirjaks panna 😀

Igaljuhul kuigi see blogi on vapralt vaikinud, olen mina ikkagi õmmelnud! Palju olen teinud igasuguseid parandustöid nendele, kes on küsinud ilusasti (ja see minu ajagraafikusse sobinud), mõned uued asjad on ka valminud. Küll aga üldiselt pole olnud mahti asju üles pildistada ning suuresti ongi need jäänud unustustehõlma.. Edaspidi siiski tuleb üks postitus mõnedest asjadest, mis pausi ajal valmisid.

Pooleteise aastaga koolis olen kogunud korraliku hunniku (kolmandiku) ainepunkte ning keskmine hinne on veidi alla selle piiri, mis on cum laude jaoks vajalik. Edaspidi üritan panustada aega rohkem iseendale ja perele. See algne pingutus oli tõestus iseendale, et saan hakkama ja et õpin õiget asja. Lisaks tahtsin võimaldada endale edaspidiseks veidi vabamat tunniplaani. Mõtlesin küll, et edaspidine hakkab kolmandast aastast, kuid tundub, et hakkab juba nüüd. Tekitan endale võimaluse elu muutumiseks!

Igaljuhul nüüd õmblemisest.

Täna näitan eelmise sügise parimat valminud rõivaeset. Miks parim? Kangas superhea. Läbiproovitud lõige, mis minu kehale sobib ning minu silmale ka. Kokku väga mõnus riideese, mida kannan siis, kui tahan tunda end mugavalt – kas kodus või vahel ka kooliskäies.

Kangas on pärit minu kõige lemmikumast netipoest: Nööbijutud. Ma täiega armastan seda poodi! Sest seal on ainult tippkangad! Ja kui ma kunagi arvasin, et noh, mis seal siis niiii suur vahe on, kuid sellesama pusaga sain ma vahest lõplikult aru – nii hea oli õmmelda, harutada, nii hea on ihu vastas seda kangast tunda. Pildid on tehtud peale seda, kui ma seda pusa olen pea pool aastat intensiivselt! kandnud ning väsimuse märke annab ainult see türkiissinine trikotaaš, mis on kontrastiks juurde toodud (minu meelest imeline värvicombo). Viimane mainitu on küll Abakhanist pärit ning käe all tundus küll väga mõnus, kuid siiski näen, et varruka mansetid kisuvad topiliseks ning ei taha ka väga hästi puhtaks minna. Seega tuleb need varsti välja vahetada.

Igaljuhul põhikangas on orgaaniline puuvill. Mis firma oma, ei mäleta.. Ei leidnud otsides ka kohe.. Igaljuhul 17 raha oli meeter ning ma ei kahetse mitte üht senti sellest 😀

Taskud on ka ikkagi ägedad. Mulle on hakanud selline tasku väga meeldima – lõige on juba varem proovitud (küll kardigani näol) Ottobre 5/2015 nr.15 – Get Moving hoodie. Ainuke asi, mis muutsin lõike juures – natukene rohkem taljesse õmblesin. Seda kasvõi selleks, et pusa kanda  vajadusel teksadega.

Need dressipüksid on ka enda tehtud, Ottobre 5/2016 lõike nr.11 järgi. Winter Comfort nimeks. Nendega olen ka ülirahul. Kangas Abakhani kaalurestist ning üsna hästi vastu pidanud ning püksid tihti kasutuses. Kindlasti läheb lõige kordamisele, kui need peaksid ära väsima.

Piltidel paistavad dressid kortsus olevat – väga vabandan, seda ma ei ise ei märganud! Võtsin kapist ja torkasin kohe jalga. 🙂

Kapuuts on äge sügav – ma üldse ei salli, kui jopel või dressikal on kapuuts nii väike, et seda silmini tõmmata ei saa! Pingutusnöör toimiks ka, kuid seda on vaja ainult siis, kui tõmban kapuutsi hoopis kaela ligi.

Parim kompliment oli selle pusaga see, et kursusekaaslased tahaksid ka endale selliseid, koos kokkusobivate pükstega. Õnneks pole mul sellisteks hullusteks aega 😛

Üks põhjus, miks ma ei suutnud oma õmmeldud asju pildile püüda ja siia panna, on minu tõusnud kehakaal. Ka praegu vaatan pilte ja tunnen end ebamugavalt. Kuid olen otsustanud, et esiteks – võtan end sellisena, nagu ma praegu olen ning naudin elu ja olemist (ja tunnistan, et olen emotsionaalne söödik)  ning teiseks – annan endast parima, et tunneksin end hästi. Seega üritan oma söömise ja liikumise ja päevakavadega saada sinnamaale, et nautida rohkem aega iseendaga. Ja tunda rõõmu tervisest (enne kui see lõplikult kaob, eks.. Neljakümnedates naiste tõdemused :P)

Praegu on õppimisest paus ning olen õmmelnud, kudunud, lugenud raamatut. Tempo on väga aeglane ning tunnen end niimoodi mõnusasti. Kuigi süümekad on ikka selle ees, et jõuan nii vähe ühe päevaga tehtud – ilmselge ülepingutamise tagajärg. Või õigemini olen suurem osa oma elust niimoodi elanud – rabeledes ja kiirustades. Igaljuhul on parim aeg oma elu ja harjumusi muuta! 🙂

Parimate soovidega
Kai-Epp

Tegin kastidest.. kastid. Ehk salvrätitehnika ruulib!

Juuli alguses eelmisel aastal hakkasin ma tegema endale hoiukastikesi. Et igasugu vidinaid saaks sisse panna ja üldpilt oleks ilusam.

Võtsin selleks maasikakastid. Ma olin nad juba ammu saanud (tegelikult palju rohkem neid, aga osad läksid keldris hallitama) ning kastid olid kannatamatult oodanud. Võõpasin kaks kihti valget värvi kastide peale ning kleepisin Hic salvrätilt lõigatud motiive välja.

Asi võttis aega 7 kuud! Eile kleepisin motiive ning täna paigutasin kastid riiulitele. Nii nunnud on!

Kokku võtsid kastid aega u 3-4 tundi. Kui palju ma aga neid ühest kohast teise tõstsin..

Aga täitsa ilusad seal riiulil, onju? 🙂

 

Õmmeldud minion / Self sewed minion

Heihei üle väga pika aja!

Ei ole mul mõtet rääkida kiirest aasta lõpust ning plaanidest uueks aastaks! Olen õnnelik, et teen seda postitust ning loodan, et järgmine tuleb juba varsti.. Igaljuhul olen leidnud tee tagasi masina juurde ning olen sellega väga rahul.

Mul on üks väga tore pisike sugulane, kes on vist maailma suurim minionide fänn. Kui algul mõtlesin õmmelda minionipiltidega kangast pusa, siis selgus, et Eestis on saada küll (päris kallist) t-särgikangast, kuid dressiriiet peaks tellima välismaalt. Et idee tekkis liiga hilja, siis pidin ümber mõtlema oma plaanid. Facebooki toredas Õmblustoa grupis sain hea idee õmmelda minion ise ning see idee meeldis mulle väga!

Selline see õmmeldud käsilane sai. Tegin pisikese, et oleks mugav kaasa võtta. Alati kui võimalik, kasutan taaskasutusmaterjale, nii ka seekord. Õmblesin masinaga, käsitsi, veidi ka tikkisin. Kokku 9 tundi rahulikku tööd!

Ma nii oleksin tahtnud seda kinki ise üle anda, et näha, kas väike sõber on kingiga rahul või mitte. Paraku läks meil auto nii lootusetult katki päev enne pidu. Õnneks on siiski lootus olemas, et päris autovahetust veel tegema ei pea (me viimasel ajal hoiame selles osas vaat et hinge kinni). 🙂

Viimasel pildil on minion kõrvuti mu telefoniga, et näha eluka suurust.

Lõike genereerisin pinteresti abiga. Selliste tegelastega on nõnda, et neid müügiks ei maksa järele teha, kinkida ja enda tarbeks teha võib siiski. Päris huvitav väljakutse oli endale ning ma tõesti tõesti loodan, et kui postikana paki kohale saab viidud, et kingiga ka rahule jäädakse!

Tütar tegi temaatilise kaardi ka juurde. Mulle väga meeldib tema joonistusstiil, tema maailmakujutus ja detailide tähelepanek on väga lõbus ja omapärane.

Järgmise kohtumiseni!

Parimate soovidega
Kai-Epp

Arvutikott vanadest teksastest.. / Laptop bag from old jeans..

Peale suurt õmbluspausi ning mõningaid parandustöid (neid on küll veel) sain ühe suure käekoti valmis. 🙂

From Old Jeans

Minuga juhtus üks lugu. Sattusin õppimiskeerisesse! Õnneks lõppes esimene semester täitsa edukalt (paremini, kui ise oleksin lootnud). Samas õmblusmasina taha viimase kolme kuu jooksul olen ülimalt vähe jõudnud. See igatsus hakkas juba hinge peale. Ah, mis ma valetan, kriipis juba kaua südant.. Aga mis teha, ööpäevas on piiratud tunnid, mina käin päevases õppes, kodust 40km kaugusel, tavaliselt sõidan selleks rattaga 5 km ja siis rongile.. praegu muidugi nii suur lumi, et ratta pean mõneks ajaks kõrvale jätma. Ehk et liiklemine võtab ka veel aega. Ja pere. Lapsed on mind vajanud ning olen andnud endast parima, et olla siiski kohal. Kohanemine kooliga on olnud siiski paras tegu. Nüüd saan mõned nädalad rahulikult kodus olla ja siis peab jälle harjuma hakkama. 😀 

Ma pole ainuke kooliskäija. Mu naabrinaine/parim sõbranna otsustas ka, et sügisest on koolilaps. Tema käib veel tööl ka samal ajal! Seega võrreldes minuga on ta ikka sada korda tublim. 🙂

View original post 246 more words

Kampsuni õmblesin. Lehmamaigulise.

Käimas on endiselt projekt ennast riidesse saada. Märksõnad on praktilisus, igapäevasus, tudengistiil ning natuke kiikse kah juurde.

No ja pusade/kampsunite/hõlstidega on kõige kehvem seis olnud. Kui saaks veel 1-2 tehtud (st õmmeldud, kuduma peaks ka), siis oleks nendega nüüd mäel. 😀

Oli üks algne lõige,  mille tegin nii ümber, et sellest algsest ei jäänud suurt midagi järele. Ühes Käsitöös oli üks narmastega pusa, selle järgi hakkasin tegema. Kehaosa tegin laiemaks ja tagant pikemaks ja allääre kaardu, kaeluse kitsamaks, kapuutsi jätsin ära ja tegin mingi kraelaadse toote. Varrukate kuju ka muutus. Ehk siis ma muutsin pea kõike. 😀

Ma täiega armusin kangasse Abakhanis. Seda jäi veel veidi üle, tütar tahaks omale samasugust kampsunit..

Eest lühem ja tagant pikem – popp värk ning ratturile sobivaim. Mõnus veidi lohvakas, aga tuul ka hõlma alla ei puhu.

Tahtsin midagi lisada sellele laigulisele kangale, et kuidagi raamida või rõhutada. Kaelus tundus parim mõte. Idee oli selles, et teha nii kinnine kaelus, et tuult kinni hoida. Samas et oleks teistmoodi ka, kui lihtsalt tavaline kampsun.  Kapuutsi ei tahtnud, see ei sobi minu kihilise riietamisega. Leidsin varudest toreda roosat tooni trikotaaži (mul on tõesti mingi teema selle roosaga viimasel ajal) ning läks meisterdamiseks.

Paeltega saab kaelust koomale tõmmata, kui vaja ning muidu on ta lihtsalt selline.. nagu on. 😛

Ma näen välja korralik turrpea, kuid andkem andeks, pildistama pääsesin lihtsalt peale väsitavat (ja tuulist) päeva. Aga vähemalt oli veel veidigi valge!

Kampsun näeb nii kruuuuv välja, et mulle täiega meeldib. Kuigi kursaõde ütles välja kohe esimesel päeval, kui seda kandsin, minu enda mõtte: “Nagu armas lehmake!”. Kui õhtul koolist koju jõudsin ja meest ka üle mingi aja trehvasin (tal ööpäevased vahetused, seega meie toimetamisgraafikud ei ole alati kuidagi kooskõlas), küsis ta, et kas see udar veidi noh.. väike pole või proportsioonide poolest? Ta mõtles seda naljaga, ma tean, ent nüüd alati, kui ma paelu seon, mõtlen udara ja nisade peale.. Johhhaidii noh! Need mõtted siiski ei riku minu hääd emotsiooni kampsunist, õnneks. 😀 Tuleb maru tunne sisse, kui seda kannan. Nagu noorele tudengile kombeks. 😛

Järgmise lugemiseni!

Armastusega
Kai-Epp